Valitsusasutustes valmistatakse ette kliimaseadust, millest peab saama suuresti kogu Eesti ühiskonna tulevikku määrav seadusandlik dokument – sellest lähtuvalt suundume rohe-eesmärkide poole ja sellest sõltub, kui elujõulisena suudame hoida oma majanduse.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtlusosakonna tööstusvaldkonna juhi Andri Harani sõnul on praegu uut seadusloomet tehes tähtis jälgida, et meie võetud kasvuhoonegaaside heitekoguste vähendamise eesmärgid ning ettevõtluskeskkonna muutumine lähtuvalt kestlikest eesmärkidest oleksid tasakaalus.
Kliimaseaduse visiooni kohaselt on selle eesmärk eelduste loomine uue kõrgema lisandväärtusega ja maailmas konkurentsivõimelise majanduse kujundamiseks. Mida see MKM-i vaatepunktist lähtudes tähendab?
MKM-i vaates tähendab see esmalt seda, et kasutame kestlikkusega seotud muutuseid ära oma majandusele konkurentsieelise andmisena. Teiseks seda, et tahame leida tasakaalu majanduskasvu ja keskkonnaeesmärkide vahel. Ja kolmandaks – panustame rohetehnoloogiate arendamisse ja rakendamisse, et korrata edulugu, mida varasemalt IKT-sektoris saavutasime.
Kas visioonis mainitud eesmärkide saavutamiseks tuleks olemasolev majandus võimalikult kiiresti ära tappa, et siis n-ö puhtalt lehelt alustada?
Tõsi on, et kliimaseadusega seotud teemad ja eesmärgid tekitavad ettevõtjates kõhklust. Samas saavad kõik ju aru, et majanduseta ei ole võimalik kliimaseadust ellu viia. Pigem tuleb vaadata, et Eesti võetud kasvuhoonegaaside heitekoguste vähendamise eesmärgid ning ettevõtluskeskkonna muutumine lähtuvalt kestlikest eesmärkidest ja regulatsioonidest oleks tasakaalus. Majanduskasvu eesmärki pole keegi kõrvale heitnud, seda tuleb saavutada lihtsalt uuenenud tingimustes ja ettevõtluskeskkond peab sellega kohanema.
Kas Eesti peaks võtma endale EL-iga ühetaolised eesmärgid ja toetuma EL-i poliitikameetmetele (EU ETS) või rakendama EL-ist agressiivsemat kliimapoliitikat? Või püüelda leebema poole?
Ettevõtete kindel seisukoht on, et me liiguks EL-i eesmärkidega sarnases tempos ja ei kehtestaks endale rangemaid reegleid, sest see mõjutaks kohe meie konkurentsivõimet. MKM on siin ettevõtjatega ühel meelel. MKM-i ülesanne ongi keskkonnateemalistes aruteludes hoida majandust pildis ja ülejäänud eesmärkidega tasakaalus.
Milliseid meetmeid kavandab MKM kliimaseaduse visioonis mainitud uue majanduse kujundamiseks?
Erinevate meetmete arutelud kliimaseaduse kontekstis praegu käivad. Kui selgub kliimaseaduse lõplik versioon ja eesmärgid, saab täpsemalt kujundada ka erinevaid meetmeid. Küll aga on MKM seisukohal, et n-ö soodustavad meetmed on kindlasti mõistlikumad piiravatest ja karistavatest meetmetest. Majandus saab muutuda läbi motiveerimise ja soodustamise, trahve ja tegevuspiiranguid tuleks võimalusel vältida. Lisaks ei saa ära unustada, et ettevõtluskeskkonda mõjutavad oluliselt ka eksporditurgudel kehtivad reeglid, mis jõuliselt suunavad juba praegu ettevõtteid kestlike tegevuste poole. Riigi ülesanne on siin ettevõtteid toetada uute turureeglitega kohanemisel.
Kuivõrd MKM ja kliimaministeerium vastanduvad põlevkivi kasutamise teemadel – MKM soovib tagatud varustuskindlust oma juhitava energiatootmise näol, kliimaministeerium lähtub heite vähendamisest ja pigem keelaks põlevkivi kasutamise energeetikas võimalikult kiiresti?
Pigem saab ka kliimaministeerium aru, et niikaua, kuni pole olemas head asendust tänasele lahendusele juhitava elektritootmise tagamisel, nii kaua vähemalt mingil määral põlevkivist elektri tootmine jääb. Millises mahus ja ajaraamis see alles jääb, sõltub taastuvenergia pakkumise kasvust turul. Ettevõtlus tulevikus põhineb turunõuetest lähtuvalt nagunii peamiselt rohelisel energial. Seega me kõik mõistame, et mingil ajahetkel tänasel kujul põlevkivist elektritootmine kaob ja erilist vastandumist siin MKM-i ja kliimaministeeriumi vahel ei ole. Pigem töötavad ministeeriumid koos, et leida uusi ja paremaid lahendusi tulevikuks.
Mida ikkagi teha ja kust peaksime edaspidi saama vajaliku reguleeritava võimsuse?
Nagu öeldud, arutelud käivad, sh ka selle osas, mis võiks olla see lahendus juhitavate võimsuste tagamiseks. On see tuumajaam, salvestusvõimsused või midagi muud, on täna veel vara öelda, sest paljud tehnoloogiad on arendusjärgus. Kliimaministeeriumi energeetikaosakond oskab täpsemalt vastata, aga täna küll ei ole näha, et põlevkivist elektritootmine aastal 2027 lõppeks.
Kuivõrd Euroopas toodetud elekter võiks Eestit aidata võimsuse reguleerimise osas ja millised ohud sellele lootma jäämises peituvad?
Peamine oht on energiajulgeolek, et mingil hetkel kas ei ole piisavalt võimsust saadaval või on selle elektri jõudmine meile muul moel takistatud. Selline kogemus on meil ju Soomega loodud ühenduste näol olemas. Lisaks soovivad nii kohalikud ettevõtted kui ka välisinvestorid näha, et meile vajalik elekter oleks toodetud Eestis, eriti puudutab see taastuvenergiat. Siit ka meie eesmärgid aastaks 2030, kus 100% meile vajalikust elektrist oleks taastuvenergial põhinev. Praegu käivad arutelud, kas ja kui palju peaksime olema valmis taastuvenergiat veel lisaks tootma, et katta kasvavat nõudlust ja võimalikke investeeringutega kaasnevat vajadust. Seega on välisühendused meile vajalikud lisavõimsuse pakkumiseks, et katta siinset võimalikku puudujääki. Kuid jah, sellega kaasnevad teatud riskid.
Eesti on võtnud eesmärgiks jõuda aastaks 2030 selleni, et kogu siseriiklikult tarbitav elekter oleks pärit taastuvatest allikatest. Kuivõrd reaalne see on ja millise hinnaga see kätte tuleb?
Selle nimel tehakse tõsist tööd, et eesmärki täita, kuna ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime tagamiseks on taastuvenergia olemasolu kriitiline asjaolu. Kui reaalne see on, teab kliimaministeerium ilmselt paremini öelda. Ennustada praegu, milline on hind kuue aasta pärast ja saati veel võrdluses põlevkivil või kivisöel põhineva elektritootmisega, on suhteliselt keeruline, aga tänased EL-i eesmärgid ja regulatsioonid ning EL-is tehtavad taastuvenergia arendused viitavad sellele, et kuue aasta pärast ei ole fossiilkütustel põhinev energia hinna poolest enam konkurentsivõimeline.
Ettevõtjad kurdavad kõrgete energiahindade ja keskkonnatasude üle, see mõjub konkurentsivõimele pärssivalt. Mida saaksid teha Eesti otsustajad, et see mõju oleks leebem?
MKM-i vaates tuleks hinnata kõikide otsuste majanduslikku mõju, mis tihti jääb tahaplaanile, kuna fookus on mujal. Kui erinevad maksud ja tasud muutuvad majandust pärssivaks, siis on lõpptulemusena kahju riigile suurem võimalikust saadavast kasust. Otsustajate ülesanne ongi siin süveneda, vaadata suurt pilti ja erinevaid kaasnevaid mõjusid ning hinnata, kas ja kuidas erinevad tasude ja maksude tõusud mõjutavad pikas plaanis nii ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet kui ka sisendit riigi eelarvesse.
