Elektrisüsteemis pöörlevad elektrit tootvad generaatorid ja elektri jõul käivitatavad mootorid koos ühes taktis, sagedusega 50 hertsi. Praegu teevad Eesti ja teiste Balti riikide generaatorid ja mootorid seda Venemaalt ette antava takti järgi.
Selline olukord lõpeb 2025. aasta veebruaris, kui Eesti ja teised Balti riigid liituvad Mandri-Euroopa sagedusalaga ja ühtlustame takti ehk sageduse oma Mandri-Euroopa partneritega.
Mandri-Euroopa sagedusala põhimõte, et kõik löövad kaasa elektrisüsteemi sageduse hoidmisel, tähendab Eestile, Lätile ja Leedule, et peame ise elektrisüsteemi juhtimises osalema mõnevõrra teisiti kui varem. Täpsemalt tähendab see seda, et peame ise rohkem panustama, et sagedus püsiks täpselt 50 hertsi juures.
Selleks on vaja Balti riikidel hakata kasutama kahte tüüpi täiendavat sagedusreservi. Sagedusreservi pakkumine seisneb sisuliselt elektritootja või -tarbija võimes kiiresti reageerida ja oma tootmist või tarbimist muuta vastavalt sellele, mida elektrisüsteemi stabiilsuse tagamiseks on parajasti vaja.
Miks ja kuidas vahetame sagedusala?
Sagedusala vahetamine maandab ühe suure süsteemse ja geopoliitilise riski meie energiamajanduses – nii vabaneme Venemaa otsesest mõjust meie elektrisüsteemile. Kindlal hetkel 2025. aasta veebruaris algab sagedusala vahetamine kõigi Balti riike Venemaaga ühendavate liinide väljalülitamisega. Sellega moodustame kolme Balti riiki hõlmava väikese omaette sagedusala, hoides ise sagedust 50 hertsi juures.
Sellises olekus oleme mõnikümmend tundi, et teha läbi vajalikud testid, selgitamaks välja elektrisüsteemi võimekus talitleda iseseisva sagedusalana. Kui testid on tehtud, lülitatakse sisse liinid Mandri-Euroopaga, misjärel olemegi Mandri-Euroopa sagedusala osa. Oleme võtnud eesmärgiks, et see elektrisüsteemi toimimise vaates suur muutus kulgeks sujuvalt ja jääks elektritarbijale märkamatuks.
Koos sagedusala vahetamisega hakkavad Balti süsteemihaldurid ostma kahte uut tüüpi sagedusreservi – automaatset sageduse taastamise reservi ja sageduse hoidmise reservi. Kolmandat tüüpi reservi – manuaalset sageduse taastamise reservi – ostavad ja kasutavad Balti riikide süsteemihaldurid juba praegu.
Sagedusreservide puhul tuleb tähelepanu pöörata kahele olulisele aspektile – reserve peab olema igal ajahetkel piisavas koguses ehk nii öelda valmisolekus. Kuid see ei tähenda, et neid ka alati kasutatakse ehk rakendatakse. Seetõttu ostavad süsteemihaldurid reeglina eraldi sagedusreservide valmisolekut ehk võimsust ja nende käivitamist ehk energiat.
Selleks, et hankida vajalikus koguses sagedusreservide valmisolekut ehk võimsust (sagedusreservide võimsusturg), käivitavad Balti süsteemihaldurid ühise turu veebruaris 2025. Sagedusreservide energia ostmine ja müük hakkab toimuma sagedusreservide energiaturul. Selline turuplats on juba olemas. Balti riigid liituvad üle-euroopalise ühise kauplemisplatvormiga, mille kaudu saavad süsteemihaldurid käivitada vastavalt oma vajadusele kõige soodsamad sagedusreservi pakkumised.
Arusaadavalt maksavad reservid raha ja oluline on selgeks teha, kui palju reserve vajame. Väljakutse, mida sagedusreservidega lahendatakse, algab sellest, et elektrisüsteemis peab tootmine ja tarbimine olema igal ajahetkel võrdne. Kõrvalekalle ehk tootmise ja tarbimise ebabilanss tuleb kiiresti, sekunditega likvideerida. Vastasel korral võib elektrisüsteemi toimimine sattuda ohtu.
Ebabilansid on elektrisüsteemis pidevad, kuna elektrituru osalistel pole võimalik oma tootmist ja tarbimist lõpuni täpselt prognoosida ja prognoosidest kinni pidada.
Suurimad ebabilansid tekivad aga erinevate elektrisüsteemi elementide avariidest – olgu nendeks siis elektrijaamad või riikidevahelised elektriühendused. Süsteemihaldurid peavad alati valmis olema suurimaks võimalikuks avariiks ning see determineeribki sagedusreservide vajaliku koguse (Balti riikides on see umbes 700 MW).
Sageduse reguleerimine peab olema paindlik
Süsteemihaldurid ostavad võimalike ebabilansside katmiseks kiiresti reageerivaid võimekusi, milleks võivad olla elektri tootmine ja elektri tarbimine. Sealjuures on aeglasema sageduse taastamise reservi ülesandeks asendada kiiremat sageduse hoidmise reservi, et viimane oleks valmis reageerima juba järgmisele juhtuda võivale sündmusele.
Kokkuvõttes tähendab eelnevalt kirjeldatu Eestis asuvatele tootjatele ja aktiivsetele tarbijatele võimalust pakkuda oma kiiresti reageerivaid tootmis- ja tarbimisvõimsusi Eesti ja teiste Balti riikide süsteemihalduritele sagedusreservide valmisoleku- ehk võimsusturul, aga samuti sagedusereservide (käivitamise) üleeuroopalisel turul.
Sagedusreserve peab piisama pikaks ajaks
Balti süsteemihaldurid prognoosivad sagedusreservide vajaduse kasvu. Seda põhjustab elektritarbimise kasv ning samuti taastuvenergia tootmisvõimsuste suurenemine. Mõlemad tingivad prognoositavate ebabilansside kasvu, mis viib ka reservide vajaliku koguse suurenemiseni.
Samal ajal on elektriturult väljumas sagedusreservide võimekusega vanemad elektrijaamad, mille tehniline eluiga on lõppemas. See tingib vajaduse, et käesoleva kümnendi lõpuks peab Eestis lisanduma sellist võimsust, mis on võimeline sagedusreserve pakkuma. Investeeringute tagamiseks mainitud tootmisvõimsusesse on Elering kavandamas pikaajalist sagedusreservide hanget.
Sellise hanke ülesanne on tagada vajalik investeerimiskindlus, et investeeringud sagedusreserve pakkuvatesse võimsustesse ka tegelikkuses realiseeruksid.
Tarbijale märkamatu, aga tootjale uus võimalus
Kokkuvõttes on Mandri-Euroopa sagedusalaga liitumine Eestile oluline, et maandada oluline risk – Venemaa mõju elektrisüsteemile. Kogu protsess on planeeritud selliselt, et elektritarbija suure tõenäosusega kogu ümberlülitamise protsessi ei märka. Küll aga avab uus olukord tootjatele ja aktiivsetele tarbijatele võimaluse pakkuda oma paindlikkust süsteemihalduritele üle Euroopa.
Paralleelselt sagedusreservidega on energiateemaliste arutelude objektiks olnud ka strateegiline reserv. See on olemuselt hoopis erinev. Erinevalt sagedusreservidest ei kasutata strateegilises reservis olevaid tootmisvõimsusi igapäevaselt.
Strateegilises reservis olevad jaamad „istuvad ja ootavad“ ehk on justkui viimane õlekõrs varustuskindluse tagamiseks võimaliku elektridefitsiidi vältimiseks.
Need käivitatakse üksnes siis, kui kõik tavapäraselt turul tegutsevad energiapakkujad on oma võimsused viimseni töösse rakendanud ja ikkagi peaks elektrit näiteks talvise tiputarbimise olukorras puudu jääma.