Plastireostusel on mitu nägu

Esmaspäeval, 22. aprillil 2024 tähistati üleilmset Maa päeva, mis keskendub tänavu plastireostuse kriisi lahendustele. Maa päeva 2024. aasta kampaania kannab pealkirja „Planeet versus plast“ ja juhib tähelepanu, et plastijäätmed on jätkuvalt laialdane tervise- ja keskkonnaprobleem.

Kampaania kutsub üles saavutama aastaks 2040 seatud eesmärki – vähendada plastide tootmist 60% võrra, loobuma lähiajal ühekordselt kasutatavast plastidest ja investeerima uuenduslikesse tehnoloogiatesse ning materjalidesse, et ehitada üles plastivaba maailm.

Plastireostusest kirjeldab alljärgnevalt statistikaameti juhtivekspert Kaia Oras.

Plast – meie ajastu probleem

Plasti tootmine on maailmas nüüdseks kasvanud enam kui 380 miljoni tonnini aastas. Viimase kümne aastaga on toodetud rohkem plasti kui kogu 20. sajandi jooksul. Mitmete plastide (plastpudelid, – kotid, -karbid, sünteetilised kiud) kasutusaeg on suhteliselt lühike võrreldes sellega, kui pikk on nende eluaeg veel ammugi pärast kasutust. Globaalselt võetakse OECD andmetel uuesti ringlusse vähem kui 10% tekkinud plastijäätmetest ja nii lisandub igal aastal keskkonda kasvav kogus jäätmeid.

Nii on plastist saamas inimkonna ajastu ehk antropotseeni marker – meresetete fossiilsetesse ladestustesse on lisandunud eristuvana fossiilse plastiku kui tänapäeva settetsükli komponent.

Silmaga nähtavad plastijäätmed on sealjuures vaid osa probleemist. Mikro- ja nanoplast, mis tekib plastide lagunemisel, levib nii õhus kui ka vees. Plasti lagunemisel tekkivad väikesed osakesed tungivad planeedi kõigisse ökosüsteemi niššidesse. Plastist tingitud saaste on kasvav keskkonna- ja terviseoht ning selle ulatus on viimastel aastakümnetel muutunud üha ilmsemaks.

Osa plastidest eritavad näiteks hormoonide talitust häirivaid kemikaale, mis saastavad pakendatud toitu ja joogivett. Plasti põletamisel tekivad ka mürgised saasteained.

Plastijäätmete kogused suurenevad

Vaadeldes kitsamalt plastpakendijäätmeid kui üht suuremat plastijäätmete voogu, siis Eestiski on tekkinud jäätmete kogused võrreldes 2004. aastaga 2021. aastaks kasvanud ligi kahekordseks. Viimastel aastatel on tekkekõver aga otsa siiski allapoole pööra nud ja kogused on vähenenud – 2017. aastal tekkis 66 000 tonni plastpakendijäätmeid, 2021. aastal aga 50 000 tonni.

Ühe elaniku kohta on aastased plastpakendi tekkekogused Eestis suurenenud 21,2 kg-lt 2004. aastal 37,6 kg-ni 2021. aastal. Eesti on plastpakendijäätmete tekkekoguse alusel teiste Euroopa Liidu (EL-i) riikide võrdluses seitsmendal kohal. Eestist rohkem tekib jäätmeid Iirimaal (74,1 kg elaniku kohta), Portugalis (41,3 kg elaniku kohta), Saksamaal (41,1 kg elaniku kohta), Taanis (39,3 kg elaniku kohta), Rootsis (39,1 kg elaniku kohta) ja Itaalias (38,4 kg elaniku kohta). Väikseimad plastpakendite tekitajad EL-i riikide hulgas on Horvaatia ja Kreeka, vastavalt 18 ja 21 kg-ga elaniku kohta aastas.

Kõrvuti plastpakendijäätmete tekkimisega on Eestis kasvanud ka nende ringlussevõtt. Aastal 2004 võeti elaniku kohta ringlusse 2,6 kg plastpakendijäätmeid, 2021. aastal aga juba 16 kg. Siiski on plastpakendijäätmete teke kasvanud kiiremini kui nende ringlussevõtt.

Sihid jäävad esialgu kättesaamatuiks

Plastjäätmete probleemi lahendamiseks pakutakse erinevaid lähenemisi, üks neist on plasti algsest kasutuselevõtust loobumine, teine aga suurem ringlussevõtt. EL-is seati 2018. aastal eesmärgiks jõuda kõrgemate ringlussevõtu määradeni. Tekkivatest plastpakendijäätmetest plaanitakse 2025. aastaks võtta ringlusse 50% ja 2030. aastaks 55%. Viimaste võrdlusandmete alusel jäävad need sihtmärgid suures osas veel kättesaamatuks. EL-is keskmiselt on ringlussevõtu määr mõlemast sihtmärgist madalam – 39,7%. Plastpakendite ringlussevõtu määr ületas 50% vaid kuues liikmesriigis.

Plastpakendite ringlussevõtt Eestis kasvab. 2004. aastal võeti ringlusesse vaid 10% lastpakendijäätmetest, 2021. aastaks on see osakaal tõusnud 42,5%-ni. Vahepealsetel aastatel on pakendijäätmete ringlussevõtu määr olnud ebastabiilne, kõikudes 20–40% vahel.

Inimkond kujundab planeedi nägu

Positiivne on see, et Eestis on ringlussevõtu osakaal (42,5%) plastpakendijäätmete tekkes veidi kõrgem kui EL-is keskmiselt (39,7%). Siiski 50% sihtmärgini on ka Eestil veel minna.

Kui vaadata näiteks mitu õhukest (paksusega alla 50 mikroni) kilekotti me aastas tarbime, siis on erinevused EL-i riikide hulgas veelgi suuremad: viiest kilekotist inimese kohta aastas Belgias kuni 270-ni Leedus. Eesti paigutub 152 kilekotiga inimese kohta suurimate tarbijate hulka, kuuendale positsioonile.

Praegust aega on nimetatud ka antropotseeniks ehk inimese ajastuks. See on ajastu, mil inimkond on hakanud mõjutama geoloogilisi protsesse. Plastijäätmed jõuavad fossiilsetesse ladestustesse, aga ka toitumisahelatesse ja vahetult meie kõigini.