Miks lisaks Eesti seadustele üldse Euroopa Liidu (EL) ülest õigust tehakse? Ikka selleks, et olla koos majanduslikult tugevam, nüüd ka julgeoleku mõttes tugevam.
Julgeoleku majandusmõõde on selge – ilma tugeva majanduseta ei ole julgeolekut, Euroopa kaitsetööstus on plaanis viia 100 miljardi euro suuruse mahuni, Ukraina ülesehitustööd valmistatakse ette, me räägime majandusjulgeolekust ja tarneahelate julgeolekuaspektidest.
Aga asja tuum on ikkagi siseturg, mida tuleb hoida nagu silmatera. EL-i siseturg saab toimida ainult siis, kui ettevõtjate jaoks on konkurentsitingimused võrdsed.
EL-i reeglid peaksid olema võimalikult ühtsed
Hästi lihtsustatult – lepitakse näiteks kokku, kuidas igas liikmesriigis prügi ära visatakse ja nii meie ühist looduskeskkonda hoitakse, et kuskile ei saaks prügi metsa alla viskajad konkurentsieelist.
Seega lepitakse kokku terve rida reegleid, mis on kirjas EL-i direktiivides ja määrustes ning mis on kõikidele liikmesriikidele ühesugused. Eesti osaleb võrdsena võrdsete hulgas nende reeglite kokkuleppimisel, kaasatakse huvirühmad, toimuvad arutelud, riigikogu annab ka omad seisukohad, nii et kõik otsused on lõpuks meie enda tehtud. Vastu võetud reeglid tuleb sobitada siseriiklikku õigusesse. Selleks tehakse eelnõu, seaduseks saab see pärast vastuvõtmist Riigikogus.
Euroõiguse ülevõtmine erineb tavalisest õigusloomest, sest protsess on lühem. On ju sama asi juba kaasamisringid ja laiad arutelud läbinud, jäänud on vaid vormistamise küsimus. Eestis on see protsess paberil ühtemoodi kirjas, aga päriselus lappama läinud. Nimelt on järjest näiteid, kus ühiselt kokku lepitule pannakse kohapeal vähem või rohkem juurde. Kahjuks ei peeta kinni nõudest, et juurdepandav osa, mis on võib-olla isegi vajalik ja õige, peaks ometi läbima väljatöötamiskavatsuse, kaalutama peaks eri variante, sealt tuleks valida kõige vähem riivavam, kõike tuleks huvigruppidega arutada.
Euroõiguse ülevõtmise katte all ei ole tegelikult õigust uusi asju seadusandlusse sisse panna. Tegelikult peaks olema laiem arutelu ka siis, kui euroõigust võetakse üle karmimalt kui miinimum ette näeb. Kõik need asjad on olulised Eesti ettevõtete konkurentsivõime jaoks – et me ei paneks rohkem nõudmisi, kui üle Euroopa on kokku lepitud, et me ei piiraks rohkem, kui teised teevad. Seega peaks olema täidetud EL-i õiguse ülevõtmisel nii õigusriigi põhimõte kui ka nõutust mitte kaugemale minemise põhimõte.
Eesti huvide kaitsmine energeetika vaates
Eesti võimekus oma huve kaitsta on väga tugev. Kui on mingi oluline asi Eesti riigi jaoks, siis selle me saame. Näiteks meil on Bolt, saime välja platvormitöö direktiivi, mis oleks Bolti ärimudelit oluliselt kahjustanud. Nüüd otsitakse seal kompromissi, mis Eestile sobiks. EL-is on selline kultuur, et kui mõne riigi jaoks on vaja tõesti erandit, siis see tehakse.
Energeetika tuleviku osas pole probleem mitte Euroopa Liidus, vaid erinevates arusaamades, et millised on Eesti huvid. Näiteks elektrituru disaini määruses saime kõik erandid, mis vaja desünkroniseerimiseks. Need olid selged erandid ja kõik said aru, et neid on tarvis. Põlevkivi kohta oleme küsinud aegade algusest kõiki edasilükkamisi ja neid pikalt ka saanud, aga siis Juhan Parts hääletas Pariisi kliimaleppe poolt.
Üldiselt oligi juba 2010 täiesti selge, 2015. aastal täiesti vääramatult ilmselge, et põlevkiviga meil pikka pidu ei ole, põlevkivi on saastavam kui kivisüsi. Ehk et me oleks pidanud valmistuma vähemalt 15 aastat kliimasõbralikumaks kohalikuks energiatootmiseks. Tegelikkuses kümme aastat riik tuuleenergiat üldse ei arendanud, vaid kõik munad pandi ühte korvi, Auvere ka veel otsa. Praegu me tegeleme enda antud lubaduste ja samaaegsete enda tegematajätmistega ja ongi keeruline olukord.
Puidu kasutamises on meil ka tegelikult kokku leppimata, et mis see meie rahvuslik huvi täpsemalt on. See ju pole nii, et kas metsatööstus või elurikkus või kliimaeesmärgid. Seal ei saa ühte kolmest valida, need on sel juhul vastandlikud, vaid tuleb leida kokku Eesti jaoks vajalikud huvid, Eesti inimeste jaoks õiglased lahendused. Puidu osas Eesti vaidles iga LULUCF-i peatüki juures ja sai küsitud erandid, kuni kuuse-kooreüraskini välja. Näiteks saame taotleda selliste kahjude hüvitamiseks kompensatsiooni, mille suurus sõltub sanitaarraiest ja kahjuritest tingitud kasvuhoonegaaside heitest.
Veidi suurema asjana saime näiteks 4,9 miljonit tonni CO2 lisakompensatsiooni, üks suuremaid üldse pindalaühiku kohta, kasuta ükskõik milliste puudujääkide kompenseerimiseks. Ja ka sellele saab veel lisa taotleda. Alguses meil oli metsa puudu, siis muudeti metoodikat ja nüüd on üle, nii et puidutööstuse vaates on see hea.
Vastutus on kõige selle juures ka riigikogu liikmetel nii tööstuse kui laste ees. Kui me sõnastame Eesti huvid terve riigikogu nimel Euroopa Liidu asjade komisjonis ära, siis need saavad ikkagi väga hästi kaitstud, aga Eesti huvi ei saa olla ka lõputult sikku teha, selles nähakse meid lõpuks läbi.
Ees seisavad Euroopa Parlamenti Eestist liikmete valimised. Iga saadik tegeleb endale oluliste asjadega, praegu on olnud välisasjad ja kodanikuõigused üleesindatud ja tööstus ning siseturg alaesindatud. Samas on siseturu küsimused Eesti majandusele tohutult olulised.
Protsesse ja arutelusid on tarvis muuta avatumaks
Eesti huvide sõnastamiseks on rohkem inimesi ja rohkem arvamusi laua taha vaja, seda asja pole õige ajada vaikselt ja poolsalaja. Meie huvid peavad olema selgelt välja toodud ja põhjendatud, me ei saa ka lubada ühte ja siis nõuda teist.
Riigikogus püüame ümmargusi asju konkreetsemaks teha, sest muidu polegi selge, et mille poolt või vastu me siis õigupoolest oleme. Kutsume huvigruppe rohkem ja võimalikult vara laua taha, oleme taastanud väljasõiduistungid. Oluline on saada Eesti jaoks tähtsatel asjadel varem n-ö sabast kinni, et meie sekkumisel oleks mõju kõige suurem. Selleks muudame järjest oma töökorraldust kaasaegsemaks ja avatumaks.
Tööstus vajab selgust pika aja peale ette
Tööstuse tugevdamine on sellesama Euroopa Liidu prioriteet, sest ilma tööstuseta pole tugevat majandust ega võimalusi julgeolekut tagada.
Euroasjus on siin kõige tõsisem murekoht Euroopa Liidu nõuete liiga agar ja ka ülevoolav ülevõtmine, või et meil üldse selline kultuur tekkinud on ja et riigikogu liikmed on lasknud sellisel kultuuril tekkida.
Brüsselis on võetud eesmärk vähendada 25% bürokraatiat ja aidata ettevõtete kasvule kaasa. Vähemalt sama eesmärk tuleks võtta ka Eestis.
