Ajal, kui otsime arendajaid, kes võtaksid ette mastaapsete meretuuleparkide rajamise, on teravalt päevakorral, kuidas vaatavad ettevõtjad meie investeerimiskeskkonnale ja mida peaksime tegema, et huvi Eesti taastuvenergia projektidesse panustamiseks suureneks.
Hiljuti Pärnumaa idaservas Saarde vallas vastse tuulepargi käivitanud rahvusvaheline kontsern Utilitas on siiani tegutsenud põhiliselt Eesti kaugkütte turul koostootmisjaamade majandajana. Nüüd on sihiks seatud ka taastuvenergia tootmine, ent uute rahastamisotsuste langetamine sõltub mitmetest asjaoludest. Nii pannakse otsustajatele ette kiirendada planeeringute menetlemist, mis võtab aastaid, samas on see ettevõtja jaoks n-ö tühjalt seisev aeg, sest selgust tuleviku osas pole.
Utilitases leitakse, et energiatootmise kavandamisel peame ettevõtjana oma tegevusi vähemalt viis aastat ette planeerima. Selleks et 2030. aastaks kasvõi ükski praegu arenduses olev meretuulepark võrku elektrit toodaks, peab riik langetama konkreetsed otsused sisuliselt kohe, leiab Utilitas Wind´i juhatuse esimees Rene Tammist, kes järgnevalt TööstusESTi küsimustele vastab.
Kuivõrd on Eesti elektroenergeetika investeerimiskeskkond atraktiivne, et panustada 2030. aasta eesmärgi saavutamisesse?
Kliimaeesmärkide täitmine ja mõistliku hinnaga elektrivarustuse tagamine on äärmiselt suur väljakutse ja selleks tuleb kasutada parimaid saadaolevaid võimalusi. Riik on ise erinevates dokumentides (sh REKK 2030 – riiklik energia ja kliimakava) välja toonud, et 2030. aasta taastuvelektri 100% eesmärgi täitmiseks on vaja nii maismaa- kui meretuuleparke.
Samas on tänaseni probleeme tuuleparkide rajamiseks puudulike tingimustega. Tuuleparkide investeerimisotsuse tegemiseks on vajalik lahendada küsimused võrguliitumisega ning investeerimisriskide maandamisega. Meile teadaolevalt käivad praegu (mere)tuuleparkide hinnavahelepingu osas valitsuses läbirääkimised ja loodame, et riik teeb võimalikult kiiresti vajalikud otsused, et riigi energiavarustuseks ja soodsama elektri tootmiseks vajalik võimsus oleks siiski võimalik 2030. aastaks turule tuua.
Euroopa Liidus on võetud ambitsioonikad eesmärgid taastuvenergiale üleminekuks ning hinnavaheleping (CfD) on Euroopa Komisjoni poolt algatatud elektrituru reformis keskne lahendus selle ülemineku kiirendamiseks. CfD-d on juba laialdaselt kasutusel enamikes taastuvenergiavõimsusi lisavates Euroopa riikides.
Milliseid takistusi taastuvenergia kiire edenemise teel praegu veel seisab?
Maismaal on lisandunud lisaks looduskaitselistele piirangutele eelmisel aastal ka mitu uut tuuleparkide rajamise piirangut. Näiteks kaitseväe signaalluure piirang, mis vähendab kogu Eestis oluliselt võimalikke arendusalasid. Samuti ei ole täna teada, kui palju vabastatakse uute radaritega seonduvalt tegelikult maismaa-alasid tuuleparkide kõrguspiirangutest. See selgub kaitseministeeriumi hinnangul alles mõne aasta pärast uute radarite testimise ja kasutamise käigus.
Lisaks hakkas novembris kehtima uus kliimaministeeriumi määrus, millega määrati elektrituuliku kaugus avalikult kasutatavatest teedest – tuulikut ei saa rajada teedele lähemale kui tuuliku kogukõrgus. Erinevates planeeringutes on nüüd järjest võimalike tuulikute asukohti kümnete kaupa maha kriipsutatud.
Lisaks tuleb maismaatuulikute rajamisel arvesse võtta arvukalt keskkonnapiiranguid, mis aga kõik koos välistavad tuuleparkide arendamiseks suure osa Eesti pindalast. Näiteks maismaalinnustiku analüüsi eesmärk oli suunata arendustegevust aladele, kus on mõju linnustikule väiksem. Reaalselt neid alasid ei tekkinud.
Kuna tuuleparkide planeerimisprotsess võtab aega aastaid, tuleb arendajatel lisaks neile vastuoludele arvestada ka planeeringute käigus lisanduvate keskkonnapiirangutega. See tähendab veelgi vähem tuuleparkide rajamiseks sobivaid alasid.
Mitte ükski liigikaitseline piirang ei ole ajas vähenenud. Ära ei saa unustada ka teisi piiranguid – alad, mis sobivad lindudele, ei sobi nahkhiirtele, rohevõrgustikule või kohalikele elanikele.
Keskkonnaalastele kitsaskohtadele lisanduvad ka võrguga liitumise piirangud, nii füüsilised kui ka finantsilised.
Kuivõrd reaalne on 100% taastuvenergia tootmise tärmini saavutamine 2030. aastaks?
Eestis on viimase paarikümne aastaga püstitatud kokku 150 elektrituulikut koguvõimsusega 340 MW. 2030. aastaks oleks Eesti elektritarbimise katmiseks taastuvelektriga vaja maismaatuuleparke vähemalt võimsusega 3000 MW. Kuna planeeringud võtavad veel aastaid aega ja radaripiirangute tõttu ei väljastata uusi ehituslubasid valdaval osal maismaast enne 2026. aastat, siis ei ole realistlik tänase elektritarbimise katmine maismaatuuleparkide abil. Rääkimata siinjuures üldse lisanduvast elektritarbimisest nii soojus- ja transpordisektoris kui ka tööstuses.
Ajafaktor on otsuste kujundamisel ja eesmärkide saavutamisel niisiis väga oluline?
Tuuleparkide planeeringud võtavad Eestis reeglina aega enam kui kümme aastat. Esimesed kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud tuuleparkide rajamiseks algatati aastatel 2019–2020. Rohkem kui kolm aastat hiljem on neist asukoha valiku etapi vastuvõtmiseni jõutud ainult kahes omavalitsuses. Sealt edasi planeeringu kehtestamiseni läheb veel aastaid, sest tegemata on kõik detailsed keskkonnauuringud.
Üldplaneeringud, milles samuti määratakse tuulealad, on algatatud valdavalt 2018. aastal. Viis aastat hiljem on kehtestatud planeeringud vaid Türi ja Kehtna vallas.
Pärast üldplaneeringu kehtestamist tuleb veel läbi viia detailplaneeringu menetlus koos kõikide detailsete uuringutega. Kui ka üldplaneeringud saaksid kehtestatud selle aasta lõpuks, jõuaksime tänase seadusandluse ja praktika korral tuuleparkide detailplaneeringute kehtestamiseni heal juhul alles 2029. aastal.
Milline osa oleks Eesti tulevikuenergeetikas täita meretuulest toodetud elektril?
Tuleviku tootmisportfell, milles on oma kindel koht nii maismaa- kui ka meretuuleparkidel, oleks tarbijatele mõistliku hinnaga, aitaks eksportivat tööstus- ja teenindussektorit kliimaneutraalsete toodete ja teenustega välisturgudel, panustaks majanduskasvu ning tööhõivesse ning aitaks turule ka innovatiivseid energialahendusi.
Eestis on kolm algatatud hoonestusloa menetlusega meretuulepargi arendust seadnud sihiks tootmisega alustamise juba 2028. aastal. Mereala elektritootmise potentsiaali ärakasutamine on Eesti võimalus, et üheaegselt saavutada nii julgeoleku-, majanduse- kui keskkonnaeesmärke.
Kas ettevõtetele annaks suurema kindlustunde suurinvesteeringute tegemiseks Balti elektri hinnapiirkondade ühendamine?
See ei muuda kvalitatiivselt turuosalise vaatest midagi oluliselt paremaks. Fundamentaalsed probleemid jäävad alles.
Muutuvkulude baasil toimiv elektriturg ei võimalda kapitalimahukamate, ent madalate muutuvkuludega taastuvenergiat pikaajalises vaates turupõhiselt finantseerida. Ka puuduvad Balti riikides turu väiksuse tõttu piisava mahu või krediidireitinguga ettevõtted, kellega sõlmida pikaajalisi energiaostulepinguid (PPA), mistõttu on PPA-de potentsiaal piiratud. Samuti on siinne turg perifeerne, limiteeritud välisühendustega ning vähese likviidsusega. Nende probleemide lahendamisele ühtne hinnapiirkond selgust ei too. Lisaks on ACER (Agency for the Cooperation of Energy Regulators – EL-i energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööorganisatsioon – toim) praegu välistanud hinnapiirkondade ühendamise.
