Kas energeetika arengukava toob tööstusele konkurentsivõimelise elektrihinna?
Tööstusettevõtete konkurentsivõime tagamine on Eesti majanduse arengu seisukohalt kriitilise tähtsusega. Energiamahukas tootmine vajab sellist elektrihinda, mis oleks võrreldav naaberriikidega, eriti Soomega, kus tuumaenergia ja taastuvenergia kõrge osakaal tagavad madalamad ja stabiilsemad tööstustarbija hinnad.
Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2035 (ENMAK 2035) esimene põhimõte on tagada taskukohane elektrihind nii kodutarbijatele kui ka tööstusele, ENMAK 2035 on planeeritud vastu võtta 2025. aasta lõpuks. Turuosalised ja muud huvirühmad on aktiivselt olnud arengukava koostamise juures nii alusuuringute valmimisel, ettevalmistavates töörühmades kui hiljem eelnõu erinevatele versioonidele kirjalike ettepanekute esitamisel.
Praegu veel täiendusi saav ENMAK 2035 eelnõu neljas versioon jõuab kooskõlastuste saamiseks ringile eeldatavalt käesoleva aasta maikuus. Arengukava järgmises versioonis kirjeldatakse tööstuse konkurentsivõimelise elektrihinna kujundamise võimalused senisest täpsemalt lahti.
Mida tööstus ootab?
Tööstuse esindajad on teinud ENMAK 2035 eelnõule ettepaneku keskenduda mitte taskukohasele, vaid konkurentsivõimelisele elektrihinnale. Ettepaneku järgi on konkurentsivõimeline elektrihind naaberriikidega, eelkõige Soomega võrreldav tööstuse elektri lõpphind.
Eestis on suurtarbijatel elektri lõpphinna osas saadaval soodustused. Võrreldes teiste ettevõtetega on elektriintensiivsetel ettevõtetel madalam elektriaktsiisi määr ja soodsamad võrgutasud.
Elektrointensiivsetel ettevõtetel on elektriaktsiisi soodustus 0,5 eurot/MWh. Lisaks sellele on võimalik võita lõpphinnast läbi madalama võrgutasu. Nii on Eleringi ülekandevõrku ühendatud ettevõtetel väiksem võrgutasu kui teistel tarbijatel. Tõsi, selliseid ettevõtteid on väga vähe.
Käesoleva aasta algusest on taastuvenergiatasu kõigile 20% väiksem kui eelmisel aastal (eelmisel aastal 1,05 s/kWh, sel aastal 0,84 s/kWh käibemaksuta).
Kas jõuame Soome tasemele?
Eesti elektrihind on viimasel viiel aastal olnud madalam kui Lätis ja Poolas, kuid oluliselt kõrgem kui Soomes.
ENMAK-is 2035 prognoosime aastaks 2035 elektrihinda 49 eurot/MWh (Soome elektrihind 2024. aastal oli 46 eurot/MWh). Selle saavutamiseks peab ellu viima mitmed olulised investeeringud, sealhulgas eelkõige maismaatuulepargid, meretuulepargid, salvestus ja kolmas ühendus Soomega EstLink3.
Lisaks – mida rohkem on tarbimist, seda madalamad saavad olla kaasnevad kulud tarbitava ühiku kohta. Seetõttu vajame selle hinnani jõudmiseks täiendavaid lisapingutusi suurte tööstusetarbijate vaates.
Kas lubadused on realistlikud?
Tööstussektorite energiavajaduse prognoos ja ootus elektrihinnale on aluseks konkurentsivõimelise elektrihinna kujundusele. Soome või Rootsi tööstustarbija elektrihinna prognoosi ei ole ning ka selle puhul jääks ettearvamatuse risk üles.
Realistlik on lubada ENMAK 2035 elluviimisel astuda konkreetseid samme soodsama elektrihinna kujundamisesse ja hinnavahe vähendamisse Põhjamaadega. ENMAK 2035 kavandab fossiilkütustel energeetikaga võrreldes soodsamatele energiatehnoloogiatele üleminekut.
Eesti majanduse juures on keeruline hinnata tööstuse elektrivajadust 5–10 aasta perspektiivis (sh naaberriikides), vajalikku tootmisvõimsuste lisandumist ning erinevate tarbijate vahelist elektrisüsteemi kulude jaotamist.
Eesti majanduspoliitika plaan seab eesmärgiks SKT kahekordistamise aastaks 2035, kuid see ei täpsusta, millistes majandussektorites eeldatav kasv toimub või kui energiamahukas see on.
Võimalikud lahendused vajavad ühiskondlikku arutelu. Riigi tasandil maksusoodustuste laiendamine ning taastuvenergia- ja võrgutasude vähendamine on võimalikud lahendused suurte tööstustarbijate jaoks elektri lõpphinna vähendamisel. Selle kõige üle peab aga ENMAK 2035 eelnõu koostamise raames veel ühiskonnas diskuteerima.
Kuidas energiakulu kontrollida?
Eesti energiamahukus on viimase kümne aastaga kaks korda vähenenud (tuleneb ka teenuste sektori suuremast osakaalust), kuid see on siiski oluliselt kõrgem EL-i keskmisest. Aastaks 2035 võiks Eesti majanduse energiamahukus olla Euroopa Liidu keskmisel tasemel.
Ettevõtted saavad oma energiakulusid kontrollida ja sõltuvust elektrihinna järskudest muutustest vähendada erinevate energiajuhtimise võtete kaudu, sh energiasäästu, tarbimise juhtimise, omatarbeks energia tootmise ja salvestusega, sõlmides näiteks elektri otseostulepinguid või hankida elektrit otseliini kaudu elektritootjalt, rakendades selle teostamiseks kogukonnaenergeetika põhimõtteid.
Enam kui kahekümnest tuhandest siinsest elektritootjast on 20% elektrienergiat tootvad tarbijad, kes hoiavad ise enda elektrikulud all ja ei sõltu niipalju elektrihinna muutustest. Selleks on pakkunud rahastust ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS) varustuskindluse toetusega.
Juba üle saja ettevõtte on teinud selle abil investeeringuid taastuvenergia- ja salvestusseadmetesse või ka tõhusa kaugküttevõrguga liitumisse. Keskmise suurusega ja suurettevõtete puhul võib ettevõtja varustuskindluse toetus olla kuni 500 000 eurot.
Kuhu ja kuidas edasi?
ENMAK 2035 seab ambitsioonikad eesmärgid, kuid konkurentsivõimelise elektrihinna saavutamine nõuab rohkemat kui ENMAK 2035 praegune versioon on kavandanud. Vajalik on riigi tööstuspoliitika edasi arendamine arvestades tööstussektori erivajadusi, ning poliitilisi otsuseid hinna jm oluliste tootmissisendite kujundamiseks.
Eesti ei jää naaberriikide varju, kuna naaberriikidega elektri hinnavahe vähendamise kavandamisega loome ühe olulise aluse tööstuse ellujäämiseks ja arenguks ENMAK 2035 edasisel täiendamisel.
