Eestis on aina teravamalt päevakorda tõusmas küsimus, kuidas käia ümber loodusvaradega viisil, et leida tasakaalu ühiskonna ja keskkonna vahel. Kasvav nõudlus ehitusmaavarade järele nõuab lahendust, mis oleks jätkusuutlik kõigile osapooltele.
Kliimaministeeriumi hinnangul on Harjumaal ehituslubjakivi varusid alles vaid kaheksaks aastaks, kuid kriitiliseks varustuskindluse piiriks on 15 aastat. Praegu koostatakse Harjumaa maavarade teemaplaneeringut, kus kaalutakse uusi kaevandamise võimalusi.
Paljud ehitusmaavarade kaevandamiseks sobivad alad jäävad tänaste planeeringute järgi tabuks, sest need alad kattuvad juba kehtestatud hoonestus- või detailplaneeringutega. See on tingitud asjaolust, et otsused tehti siis, mil teadmised nii keskkonnamõjudest kui ka ressursivajadustest olid oluliselt napimad. Just selliste vastuolude leevendamisele keskendub TalTechi Maa süsteemide magistrant Birgit Panksepp, kes uuris, kuidas tasakaalustada varustuskindlus ja kogukonna heaolu.
Igapäevaselt Saue vallas keskkonnaspetsialistina töötav Panksepp soovis olla paremini kursis oma valdkonnaga, mistõttu valmis magistritöö, mis keskendub varustuskindluse ja ruumilise planeerimise vaheliste vastuolude leevendamisele, asetades esikohale keskkonna- ja sotsiaalse kasu. „Minu töö võiks riigile ja omavalitsustele anda julgust teha otsuseid, mis tõstavad esikohale just keskkonna ja sotsiaalsed kasud,“ räägib naine oma töö tuumast.
Ehitusmaavarade kasutuselevõttu takistavad sageli hoonestatud või planeeritud alad. See on laialdane probleem nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Vajadused kasutada aina enam ehitusmaavarasid ja avada uusi lubjakivikarjääre satuvad vastuollu kehtestatud detailplaneeringutega, mistõttu ei ole maavarade kaevandamine paljudes sobivates kohtades võimalik. Planeeringute ümberkorraldamine on üks võimalus, et tagada ehitusmaavarade varustuskindlus. Näiteks Rootsis Kiruna linnas on rauamaagi kaevanduse laienemise tarbeks ümber paigutatud enam kui 3000 majapidamist ning 6000 elanikku.
“Raha ei saa olla keskkonnavaldkonnas peamine motivaator,” toonitab keskkonnaekspert, juhtides tähelepanu asjaolule, et maavarade kaevandamisel ilmneb suurel hulgal keskkonna- ja sotsiaalseid mõjusid, mis on kõik erinäolised. See tähendab, et iga planeering vajab asukoha- ja taristupõhist lähenemist, et teha parimad otsused keskkonna ja kogukonna jaoks. “Oluline on ka ümber mõtestada hoonete paigutus. Näiteks võiks hooned tõsta vanasse karjääri juba ammendumiseni kaevandatud aladele, olles niimoodi osa vana karjääri korrastamise projektist. Leian, et hooneid võiks lammutamise asemel de- ja remonteerida. Selle abil oleks võimalik vältida jäätmeteket ja värskelt kaevandatud materjali uute hoonete ehitamiseks,” toob ekspert välja erinevaid keskkonnasäästlikke alternatiive, kuidas maavarade kaevandamisele läheneda. Ühtlasi pakub Panksepp välja ka mõtte luua riigiettevõte, et uudset lähenemist tulevastesse planeeringutesse juurutada.
Riigiettevõtte juhtimisel suudaks riik säilitada kontrolli strateegiliste ressursside kaevandamisel ning müüa materjali vastavalt riiklikule strateegiale, mitte pidades silmas üksnes eraettevõtete ärihuvisid.
Probleeme planeeringutega aitab lahendada kaasavad läbirääkimised
Panksepp näeb peamist probleemi loodusvarade kaevandamise ja planeeringute vahel loogikas, mis pandi paika Eestit üles ehitades. Toona oli otsuste vedavaks jõuks soov edendada kohalikku majandust. „Ajaloos on tekkinud sellised vastuolud just seetõttu, et planeeringud on kehtestatud ajal, mil me ei osanud arvestada tänaste vajadustega ning ühtlasi puudusid kaasaegsed teadmised. Arenev Eesti panustas tol ajal ennekõike majanduse arengule, mitte loodusvarade säästlikule kasutamisele,“ analüüsib ta.
Veel pole olukord lootusetu, sest oma magistritöös pakub keskkonnaspetsialist Birgit Panksepp mitmeid võimalusi, kuidas leida tasakaal tasuvuse ning sotsiaalsete ja keskkondlike häiringute vahel. Tema sõnul oleks üheks võimaluseks omavalitsustele makstava kaevandamisõiguse tasu suurendamine. „Riik peab kontrollima, kuidas seda raha kasutatakse. Oluline on suunata raha sellesse piirkonda ja kogukonda, kes on häiringute mõjualas,“ rõhutab Panksepp, lisades, et taluvustasu ei pea ilmnema rahalisel kujul. „Miks mitte rajada kergteid, mänguplatse, kõrghaljastust või hoopis toetada külakogu ettevõtmisi,“ leiab värske geotehnoloogia magister.
Panksepp lähtub põhimõttest, et oluline on mõista iga projekti ja koha eripära, mis tähendab seda, et kõik projektid on omanäolised. See nõuab eripalgeliste probleemide lahendamist, mida keskkonnaekspert oma töös ka käsitleb. „Oluline on kaevandaja ja kogukonna vaheline koostöö. See tähendab, et häiringute ees ei tohi peita pead liiva alla,” ütleb ta. “Tegelikult on paljudele probleemidele väga lihtsad lahendused. Väga palju probleeme saab lahendada läbirääkimistega, kuid see nõuab head tahtet,” jätkab ta, juhtides tähelepanu sellele, et keskkonda puudutavatesse aruteludesse on tarvis neutraalse osapoolena kaasata ka teadusasutused.
Kunagi pole liiga hilja midagi juurde õppida
Birgit Panksepp astus magistriõppesse, sest tundis, et tal jäi kaevandajatega suheldes erialastest teadmistest vajaka. „“Vanana“ õpid hoopis teisiti,“ muheleb naine. „Kõik mu eelmised õpingud on olnud teistlaadi: õpid, sest kõik ju õpivad. Kirge pole eriala suhtes olnud, aga seekord on teisiti. Isegi koolifüüsika on tegelikkuses paeluv, eriti kui seda siduda maateaduste ja päris eluga,“ sõnab ta rahulolevalt, öeldes enesekindlusega, et teeb oma tööd nüüd paremini kui kaks aastat tagasi.
Ta lisab, et tänu Maa süsteemide õpingutele on talle tehtud vähemalt kolm erialast tööpakkumist. Lisaks pakub eriala mitmeid võimalusi praktikaks nii Eestis kui ka välismaal.
