Tööstussektor on Eesti majanduse alus, suurim tööandja ja SKP-sse panustaja. Endiselt aga jätkata ei saa: meil on targad inimesed, tark e-riik, aga on vaja ka tarka tööstust.
Ajakirja The Economist ja ABB poolt 2017. a koostatud automatiseerimise valmisoleku indeksis asume valimisse kaasatud 25 riigi seas kõrgel 6. positsioonil. Juba ainuüksi meie lisamine valimisse on suur kompliment, meid võrreldakse näiteks Kanada, Hiina, India, Saksamaa, Vietnami, USA ja Suurbritanniaga. Oleme Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia kõrval 5. Euroopa riik.
Head punktid oleme saanud haridussüsteemi eest – kohustuslik baasharidus, kõrge ülikoolilõpetajate arv, õppetöös kasutatavad tehnoloogilised vahendid loovad eeldused nutikate lahenduste poole liikumisel. Innovaatilisuse poolest oleme Harju keskmised ehk asume 12. kohal. Ka tööjõudu puudutav keskkond on Eestil üle keskmise – jagame Hiina ning USA-ga 7.–10. kohta.
Uuenduste kasutuselevõtus jääb Eesti paljudele alla
Vaatamata heale koondtulemusele automatiseerituse valmisoleku indeksis, on meil selgelt ka puudujääke – nt tehnoloogiliste uuenduste kasutuselevõtu osas erasektoris jääme paljudele riikidele alla.
Tehnoloogiliste uuenduste kasutuselevõtt on tööstuses populaarne teema: Saksamaalt alguse saanud Industry 4.0 mõtteviis üritab töösturite tähelepanu juhtida olulisele teemale – kuidas kasvatada efektiivsust ja lisandväärtust keskkonnas, kus tööjõud on piiratud, kuid tehnoloogia areneb kiiremini kui kunagi varem.
Eestis on kokku ca 600 000 töökohta, suurim hõivatus on töötlevas tööstuses – 18% kõigist ametitest ehk ca 107 500 inimest. Vastavalt Swedbanki tööstusettevõtete uuringule on suurim tööjõu- ja palgasurve rasketööstusel, elektriseadmete tootjatel, mööbli- ja tekstiilitööstusel, kus tööjõukulude osakaal on ca 20% müügitulust.
Kümne aasta jooksul on palgakasv töötlevas tööstuses olnud iga-aastaselt üle 5%, keskmiselt 6,4% aastas. See trend ei näita ka mingeid raugemise märke. Oleme 2018. aasta keskmise palga edetabelis 28 EL-i riigi seas 17. kohal, meist umbes kolm korda kõrgemat palka teenivad taanlased, rootslased, luksemburglased – kasvuruumi jagub endiselt.
Vaatamata palgasurvele on Eesti automatiseerituse tase madal: tuginedes jaanuaris 2019 valminud RAIT Faktum ja Ariko uuringule „Tootmisprotsesside juhtimise digitaliseerimine tööstuses“ ei ole umbes 35% tööstusettevõtetest üldse oma tootmisprotsesse automatiseerinud, 25% on seda teinud vaid kuni 20% ulatuses (kuni 1/5 tootmisprotsessist on automatiseeritud).
Üle 60% on automatiseerinud oma protsessidest vaid 14% ettevõtetest.
Seda on liiga vähe.
Samuti oleme DESI-indeksi põhjal keskmisest kehvemas olukorras. DESI-komposiitindeks iseloomustab EL-i riikide digitaliseerituse taset. Meist on mööda läinud selle näitaja põhjal Leedu, Tšehhi, Slovakkia jne (vt joonis lk 20). Meil on riigina väga head eeldused, kuid ometigi ei ole me siiani suutnud olla eesrindlikud tööstuse automatiseerimises-digitaliseerimises. Samuti oleme oma teadusarenduse (TA) poolest kehvas seisus: TA investeeringud elaniku kohta on meil 7 korda väiksemad kui Soomes ja 4 korda väiksemad EL-i keskmisest.
Ettevõtjad nendivad tööjõukulude probleemi ja justkui valmisolekut automatiseerida-digitaliseerida, kuid takistusena tuuakse välja, et töötajad ei ole valmis uusi tehnoloogiaid kasutama, puuduvad oskused ja ka valmisolek ennast täiendada. Ometigi on see ainus viis, kuidas viia ettevõtted järgmisele tasemele efektiivsuse ja konkurentsivõime poolest. Peame otsima takistuste asemel lahendusi. Ainult nii saame end 10 aasta pärast Saksamaa tööstusega võrdväärseteks konkurentideks pidada – tõenäoliselt teises nišis (paindlik tootmine, mitte economies of scale), kuid siiski võiksime olla võrdväärsed oma kasumlikkuse ja efektiivsuse poolest.
Automatiseerimise tulemusena ei vähene mitte ainult tööjõu surve, vaid tõuseb ka üleüldine efektiivsus, sest protsessid muutuvad mõõdetavamaks ja läbipaistvamaks. Kõige suurem risk ettevõtluses on riskide mittevõtmine.
Kui täna investeeringuid ei tee – nii seadmetesse kui inimestesse – ja protsesse ei efektiivista, on meil varsti palgasurve tagajärjel palju kahjumlikke ja pankrotistuvaid ettevõtteid ning sellest olukorrast välja tulla on väga raske.
Probleemiks tööjõu pädevus ja maksupoliitika
Nagu mainitud, on peamine probleem, mida ettevõtjad välja toovad, pädeva tehnoloogiat tundva tööjõu puudumine. Ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele on seatud ebarealistlikud ootused. Ettevõtjad ei leia piisavalt aega ja ressurssi, mida töötajate (ümber)õppele kulutada. Õnneks on meil ka positiivseid eeskujusid – nt Cleveron, kes koostöös Mainoriga õpetab noori tehnolooge oma Viljandi tehases. Selliseid koostööprojekte ja ettevõtete algatusi ongi vaja, et Eesti tööstus aidata järgmisele tasemele.
Loomulikult on lisaks ettevõtetele oluline roll ka riigil, et meie tööstus järgmisele tasemele aidata. MKM-i koostatud tööstuse digimuutuste analüüs tõi välja, et küsitletud 26 ettevõttest vaid 11% leiab, et regulatiivne keskkond toetab nende äritegevust. 89% leiab, et riigipoolne keskkond (sh maksupoliitika) on ebastabiilne ja muutuseid viiakse ellu liiga ootamatult, mis tekitab tuleviku osas ebakindlust. Seetõttu lükkavad mitmed ettevõtjad investeeringuid edasi, mis mõjub aga nende konkurentsivõimele laastavalt. Poliitikud peaksid sügavalt järele mõtlema, kuidas muuta oma otsuste elluviimine sujuvamaks, et ettevõtjate kindlustunnet suurendada.
Vaja investeerida ning ka riske hinnata
Automatiseerimine ei ole odav tegevus. Finantseerimisasutused on siiani harjunud laenu väljastama betooni ning raua tagatisel, panustama n-ö käegakatsutavatesse varadesse. Nii peavad ka finantsasutused muutuma koos ettevõtjatega ning arvestama ettevõtete pidevalt muutuvaid vajadusi.
Suur osa ettevõtte juhtimisest moodustab erinevate riskide hindamine – iga otsuse taga on omad riskid ja võimalused. Lisaks klassikalistele ettevõtlusriskidele on uus tehnoloogiline keskkond tõstatanud uued ohukohad. Üks neist on küberturvalisus: juba ammu ei ole see ainult suurfirmade mure. Ka väiksemate firmade süsteemid on rünnakute sihtmärkideks. Paratamatult käib antud probleem käsikäes automatiseerimise-digitaliseerimisega ja seega nõuab üha enam tähelepanu, sest potentsiaalseks sihtmärgiks muutub kogu tootmisahel. Terve tootmise halvamine pahalase käe läbi võib minna ettevõttele väga kalliks maksma.
Kokkuvõtteks – meil on tööstuses mitmeid eredaid tarku ettevõtteid, kuid see tarkus võiks olla laiapõhjalisem ja levinum. Võiksime murda klaaslaed: leida aja ja ressursi, et õpetada välja IT-oskustega töölisi, võtta investeerimisriski, et muuta end konkurentsivõimelisemaks ja efektiivsemaks ning anda pidevat ja kõvahäälset tagasisidet riigile, mida neilt ootame ja kuidas saaks paremini-kiiremini-kõrgemale.
EL-i riikide digitaliseerituse tase, 2018
