Ivar Kaljula on Eesti moodsaima elektroonika praktikabaasi juht Tallinna Polütehnikumis. Tehnikaülikoolis elektroonika eriala lõpetanud mehe kursusekaaslased on tootmis- ja tehase juhid, kuid Kaljula leiab, et temale on parim just kutseõpetaja amet.
Tallinna Polütehnikumi elektroonika ja sidetehnika õppetöökojas on üle paarikümne töökoha. Kui Kaljulale tehti kaheksa aastat tagasi ettepanek seda töökoda juhtima hakata, oli sisseseade juba kohale toodud, kuid ei olnud veel kellegi käekirja järgi paigutatud. „Vaatasin, et paistab täiesti kaasaegne ja huvitav,“ meenutab Kaljula esimest muljet oma tulevasest töökohast. Kaljula ütlusel oli kunagine kursusekaaslane ja tol ajal polütehnikumi IT-osakonnas töötanud Andres Ojalill talle juba aastaid peale käinud nagu uni, et ta kooli tööle tuleks. Tehnikumis valmiv uus töökoda sai nüüd selle kutse realiseerumisel üheks peamiseks motivaatoriks. Tulevase töökoja perspektiivist pilt ees. Löödigi praktiliselt kohe käed.
Läbi perefirma kogemuse tehnikumi kutseõpetajaks
Neli aastat varem oli Kaljula lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli elektroonika erialal. Ülikooli õppima minnes ei olnud Kaljulal eesmärki saada kutseõpetajaks või teha karjääri mõnes elektroonikatööstuse ettevõttes. Elektroonika oli talle lapsest peale huvi pakkunud ja ta läks seda lihtsalt õppima, mõeldes, et vaatab pärast kooli, mis pakkumised talle tulevad.
Kooli lõpetades oli valikuid palju. Eestis oli eesotsas Ericssoniga palju tugevaid elektroonikatööstuse ettevõtteid. Määravaks sai jällegi kutse ühelt kursusekaaslaselt, kellel olid suured plaanid perefirmaga. Kaljula läks elektroonikainsenerina neid plaane ellu viima. „Mind ahvatles, et seal oli võimalus ise arendada ja ise teha. See paelus tol ajal rohkem, kui kellelegi tellimustööd teha,“ põhjendas Kaljula oma valikut.
Neli aastat sai perefirmas kõvasti arendatud ja ühel hetkel tundis Kaljula, et seda sai liiga palju. Tema sõnul oli paarimees ja tema ülemus natuke perfektsionist, kes tahtis asju aina arendada, kuid Kaljula oleks tahtnud juba tulemust näha. „Vaatasin ühel hetkel, et polütehnikum tundub päris asjalik,“ võttis Kaljula oma perefirma karjääri kokku.
Tallinna Polütehnikumi IT ja elektroonika kompetentsijuht Andres Ojalill tunnistab, et Ivari leidmine oma meeskonda oli ühest küljest küll süsteemse personaliotsingu tulemus, kuid teisalt ka õnnelik juhus. „Meil oli olemas värskelt valminud elektroonikatööstuse nõuetele vastav töökoda ja teisalt leidsime õige inimese, kelle käe all töökoda oleks hoitud, kasutuses ja edasi arendatud,“ lausub Ojalill.
Moodsaim elektroonika õppetöökoda
Praegu ongi Tallinna Polütehnikumi elektroonika ja sidetehnika õppetöökoda omataoliste hulgas Eesti suurim ja moodsaim. Kaljula teab, et sarnane töökoda on ka Pärnu Kutsehariduskeskuses, kuid see on Tallinna omast paar korda väiksem.
Oma töökoja sisustusega on Kaljula rahul. Ta ei olnud küll seadmete soetamise juures, kuid ütleb, et alguses tundus talle, et midagi rohkemat ei oskagi juurde tahta, kõik on olemas. Tõsi, ta tunnistab, et piltlikult öeldes juba teisest tööl oldud päevast hakkas ta vaatama, mida juurde muretseda. Viimaste aastate kutsehariduse populariseerimine on toonud tema kinnitusel päris palju vahendeid, mis on aidanud töökoda arendada. „Alati võiks ju rohkem olla. Aga niipalju, kui olen vaadanud, kuidas on igalpool mujal, siis meil on asjad päris hästi,“ on Kaljula rahul. „Kunagi oli meil lööklause, et oleme Tallinna kesklinnas avalikest objektidest kõige kallim kinnisvaraobjekt arvestades tehnikat, mis on ühe ruutmeetri peal koos,“ tõi Kaljula näite töökoja sisseseadest.
Sealjuures maksab ruumi elektrostaatilise laengu kaitsega põrand sama palju, kui kõik ruumis olevad seadmed kokku, lisas ta veel ühe võrdluse investeeringutest, mis on kooli töökoja rajamisse tehtud.
Töökojas olevate seadmete puhul on lähtutud, et need oleks erinevatelt tootjatelt. Kui jootejaamad on ühesugused, siis tehnika remondijaamad on kõik erinevad. Kuna töökojas käivad koolitustel ka palju ettevõtete töötajaid, siis saavad nad proovida tööriistu, mida neil endil tehastes ei ole. „Mõni töötaja läheb tööle tagasi ja ütleb, et kasutas tehnikumis jube häid seadmeid, miks neil ettevõttes selliseid ei ole,” räägib Kaljula. Tema kinnitusel ongi mõni ettevõte seejärel ka endale samasuguse seadme soetanud.
Rahulolevad ettevõtted
Incap on üks elektroonikatööstusettevõte, mis Tallinna Polütehnikumilt ja Kaljulalt koolitusi tellinud. Tehase hooldusjuht Taavi Haandi ütleb, et polütehnikumi ressurssidele ei ole neil midagi ette heita. Neil on piisavalt materjale nii koolituste läbiviimiseks kui ka eksamitööde tegemiseks. Ta kinnitab, et töövahendid on heal tasemel ja möönab, et kuigi kõikide brändide kõiki töövahendeid koolil ei ole, on see loomulik. „Samas on olemas eestikeelne õppekirjandus IPC-standardite näol,” tõstab Haandi esile.
Eriti meeldib Haandile, et Kaljula tuleb koolitusi läbi viima ka kohapeale tehasesse. Ta möönab, et koolituste paika saamine sõltub teinekord tehase tootmisplaanist – kui on kiired ajad, siis on kliendisoov tähtsam ja koolitusajad on ümbermängitud.
Ühe-kahe inimese koolitamiseks on aga Kaljulaga alati võimalus leitud. Samas ei ole Haandi kohanud ka alternatiivi polütehnikumi pakutavatele koolitustele.
Kui Kaljula ei saa koolitada, siis on vaid võimalik kasutada tootmises vaiksemat aega ja koolitada majasiseselt. „Väline koolitus kasvatab aga töötajas rohkem motivatsiooni,“ ütleb Haandi.
Kaljula ütlebki, et temasuguste osas Eestis väga suurt valikut ei ole. Kui jootekoolituse jaoks on paljudel ettevõtetel oma sisekoolitajad, siis standardikoolitust väga palju ei pakuta. See ei ole nii ainult Eestis, vaid ka terve Baltikum ja Soome on Kaljula turg.
Eesti koolitaja on ka Soomes oodatud
Ta toob näite, et Soomes ei olegi ühtegi avalikku IPC-standardi koolituskeskust. Seepärast peavadki ettevõtted IPC-standardite loengu jaoks kutsuma koolitaja enda juurde ettevõttesse. Soomes tuleb Kaljulal enda kinnitusel tihti käia.
Kui aastas saab Kaljulalt õpetusi ligikaudu sada inimest, siis õpilasi on nende hulgas jäänud aastatega vähemaks, kuna Kaljula põhitööks on kujunenud ettevõtetele standardiloengute lugemine. Kuid kõik, kelle polütehnikumi õppekavas on ettenähtud praktika kooli elektroonika ja sidetehnika õppetöökojas, peavad Kaljula käe all veetma kaks kuni neli nädalat õppeaastast – ta peab näitama, kuidas on vaja teha, hindama, andma tagasisidet.
Tema ütlusel tuleb õpilastelt alati midagi uut ja huvitavat. Igakord ei pruugi see küll meeldiv olla, sest õpilaste hulka satub igasuguseid isikuid. Kes aga tahavad õppida, need saavad tema kinnitusel asjad tehtud ja koolist hea ettevalmistuse: „Need, keda on vanemad õppima pannud, kukuvad mingi hetk välja. Küll nad leiavad koha, kus viilima hakata ning minema saada.“
Ojalille sõnul on kutseõpetaja laiem profiil, kui lihtsalt tegevspetsialist – see amet nõuab ka head väljendusoskust, võimet noortega koos töötada ning neist aru saada ja toime tulla ka sotsiaalsete stressisituatsioonidega. „Ivar on kõrgharidusega elektroonikavaldkonna inimene, kes kaheldamatult suudab noortega efektiivselt ja motiveerivalt töötada,“ on Ojalill rahul.
Ülikoolis õpetamine ei ahvatle
Ka Kaljula on polütehnikumi töökojas rahul ja lahkumise plaane tal ei ole. Valikuid oleks. Õpetatakse ju ka tehnikaülikoolis elektroonikat ja seal on olemas elektroonika ja sidetehnika õppekeskus. Et ka ülikoolis rohkem uksi avaneks, oleks Kaljula arvates tal vaja kõigepealt lõpule viia oma magistriõpingud. Kuid teda väga ei kutsugi ülikooli – seal on kõik asjad väga teoreetilised ja praktikat on vähe. Ta meenutab, et ise TTÜ-s õppides tegutses ta palju laborites ja tegeles simulaatoritega, kuid jootekolbi ta kordagi kätte ei võtnud. Polütehnikumis on praktikat palju ja asjad tema ütlusel maadligi. „See on mulle meeltmööda, seepärast ongi mul siin huvitavam,“ põhjendab Kaljula, miks ta ei mõtle polütehnikumist lahkumisele.
Mõnest Kaljula tehnikaülikooli aegsest kursusevennast on saanud elektroonikatööstuse tootmisjuht, üks koolikaaslane on välisettevõtte kohaliku tehase pealik Eestis. Kaljula tunnistab, et temalegi on ettevõttes koolitamas käies tehtud neli-viis ettepanekut tulla koolist tööle päris tootmisesse.
Ta ei välista, et kunagi ta mõne pakkumise ka vastu võtab, kuid seni on ta neist loobunud. „Ettevõtetes koolitades näen, kui palju kohustusi ma endale kaela tõmbaks sinna tööle asudes. Ma tahan rahulikumalt teha,“ ei tee Kaljula saladust. „Ei ole see kutseõpetaja amet ka hullu. Minu põhiteema on standardikursused ja see on mulle meeltmööda. Ei ole palju ameteid, kus lobisemise eest palka makstakse.“
Küsimus
Milline on polütehnikumi elektroonika ja sidetehnika õppetöökoja edasine perspektiiv?
Andres Ojalill, Tallinna Polütehnikumi IT ja elektroonika kompetentsijuht
Koolina on meil moraalne kohustus käia tööstuse arenguga kaasas ja võimalusel olla natukene ees. Töökoda on oluline osa meie täiend- ja väljaõppeplatvormist, mis tähendab seda, et kaasaegne tehnika ja töökeskkond peavad töökojas väljenduma. Arendustöös lähtume maailmas levinud tööstusstandarditest ja parimatest praktikatest, mis pidevalt arenevad.
Ivar Kaljula, õppetöökoja juht
Meie põhiline teema on käsitsi jootmine. Mingite suuremate tööstusmasinate õpetamiseks meil ressurssi ei ole, et suur jooteliin ülesse panna. Saame anda remondipraktikat, näiteks neile, kes tegelevad ettevõtetes toodete kvaliteedikontrolliga ja kellel on vaja käelisi oskusi. Kõrval ruumis oleme koostöös Mektoryga hakanud tekitama ka midagi tootmiselaadset. Mektory kolis meile üle oma tehnikabaasi ja sellega tulid meie majja üks ladumismasin ja remondimasin, aga väga palju meil kuhugi suureneda ja laieneda ei ole. Pigem soovime käia kaasas tehnoloogia arenguga ja saada uut ja huvitavat tehnikat.
Kommentaar
Andres Ojalill, Tallinna Polütehnikumi IT ja elektroonika kompetentsijuht
Inimesi tööle leida on loomulikult raske, neid inimesi hoida on veel raskem. Hoidmiseks on lihtne reegel: inimene peab olema rahul nii töökeskkonna, meeskonna kui ka arenemisvõimalustega. Kõigi nende asjaolude eest tuleb hoolt kanda. Koolina suudame pakkuda harukordset arenemisvõimalust eriti erialases vaates. See on ilmselt põhjus, miks ka Ivar Kaljula on meie majas nii pikalt püsinud.
Suudab nõudlusega sammu pidada
Eestis on rohkelt elektroonikatööstust, kuid Tallinna Polütehnikumi elektroonika ja sidetehnika õppetöökoja juhataja Ivar Kaljula usub, et elektroonikute kutseõpet pakkuvad koolid suudavad praegu ettevõtetele piisavalt tööjõudu ette valmistada.
Ettevõtetes koolitamas käies näeb Kaljula, et enamus ettevõtteid saavad veel kohaliku tööjõuga hakkama. Mõnes kohas on ka lätlasi ja ukrainlasi tööl, kuid asi Kaljula sõnul väga hull ei ole. Tema teada pakub Eestis elektroonikute kutseõpet kolm kooli – lisaks Tallinna Polütehnikumile ka Pärnu Kutsehariduskeskus ja Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus – ja tema hinnangul suudavad need koolid kolme peale elektroonikute nõudluse katta. Ta küll möönab, et ei saa olla kindel, et kõik elektroonika eriala lõpetanud ka oma erialale tööle lähevad, pärast kooli võib ju selguda, et kutsumus on hoopis teises suunas. „Aga ideaaltingimustes suudame koolitusvajaduse katta,“ on ta veendunud.
Elektroonikatööstuse Incap Kuressaare tehase hooldusjuht Taavi Haandi lisab, et suureks abiks on õpetaja tulemine kohapeale ja tehases koolituse läbiviimine. Saaremaa elektroonikatööstused on teinud koolitamisel koostööd. Incap, Tepcomp ja Ouman on Ivar Kaljula kutsunud koolitust tegema saarele ja ühine IPC-standardite koolitus on läbiviidud Incapis. Viimati koolituti aga Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare meremajanduskeskuses, kus on samuti olemas elektroonikaklass ja võimalus auditoorseks loenguks. „Ettevõtete koostöö neutraalsel pinnal võiks kasvatada ilusti järelkasvu,“ ütleb Haandi.
