Koroonakriisi ajal leiab ka tööstussektoris juhte, kes näevad praeguse olukorraga kohanemises pigem uusi võimalusi – tööjõuturul vabaneb defitsiitset oskustööjõudu, on tooteid, mida kriis soosib. Tuleb vaid välja mõelda, kuidas korraldada müüki.
HOOB OÜ arendab ja valmistab mehaanika- ja elektroonikatööstustele tootmise automatiseerimise lahendusi. Koroonapandeemia on toonud tootmisesse küll igapäevase desinfitseerimise, kuid ettevõtte tegevjuht Priit Raid kinnitab, et tehase töö ei ole kriisi ajal veel kordagi peatunud.
Raidi sõnul on suurim proovikivi käimasolevate projektidega planeeritud ajagraafikus püsimine, sest viivitusi tuleb nii tarnijate kui ka klientide poolt. HOOB ise peab lahendusi leidma riikidevahelistest liikumispiirangutest tulenevatele probleemidele. Kuna reisimine on keelatud, siis ei saa praegu välisriikide klientidele paigaldada nende tellitud tootmisliine ja robotsüsteeme. Samas olemasolevate seadmete tehnilises toes ja hoolduses on kasutusele võetud distantslahendused, mis aitavad klientide tehased töös hoida.
Keskendutakse müügile
Ka tehase arendusmeeskond on läinud üle distantsilt töötamisele. Olulised märksõnad selle juures on VPN, võrgulitsentsid, Microsoft Teams ja Sharepoint. Kiirelt on kohanenud ka kliendid, kes on valmis asendama füüsilised kohtumised ja masinate testimised videokoosolekutega.
„Õnneks olid meie töövahendid ja süsteemid juba enne kriisi valmis kaugtööks. Nüüd oleme saanud tõestust, et süsteemid töötavad hästi ja vajadusel saame ka pikema perioodi vältel ilma füüsilise kohalolekuta hakkama,“ räägib Raid. Ta leiab, et kaugtööst on saanud nende jaoks tööprotsessi normaalne osa ning ilmselt suureneb selle osakaal ka pärast kriisi võrreldes kriisieelse ajaga.
Priit Raid kinnitab, et kärbetele nad praegu ei keskendu, kuna töömahud on säilinud. Kokkuhoiuvõimaluste otsimise asemel lähebki praegu tähelepanu pigem uute müügivõimaluste leidmisele. Koroonakriis on sellele isegi hea aluse loonud, sest tugevamalt on välja tulnud vajadus tootmist ja tehaseid automatiseerida – võrreldes inimesega on robotil praeguses kriisis oluline eelis, sest robot ei saa nakatuda ja ei jää haigeks, seega on risk tootmise seiskumiseks väiksem.
Raidi kinnitusel on osade sektorite puhul ka tootmismahud suurenenud. Näiteks logistikaettevõtete töökoormus on suurenenud ja nad vajavad efektiivseid robotsüsteeme pakkide automaatseks käsitlemiseks.
Kokkuvõttes kinnitab Priit Raid, et koroonakriis ei ole neid sundinud tegema ettevõtte strateegias olulisi muudatusi. Tema sõnul on ajatatud vaid eksporditegevusi. „Kuna praegu toimub välisriikide uute klientidega kohtumine vaid videolahenduste teel, siis oleme ekspordiga seotud tegevused lükanud pigem sügisesse. Alates septembrist plaanime jätkata eksporditegevustega ning oleme väljas lähiriikide tööstusmessidel,“ selgitab Raid.
Maju müüakse Skype’i abil
Greencube’i puitmajatehas on leidnud ka kriisiajal võimaluse oma toodangut müüa. Tehasel läheb nii hästi, et juhatuse esimees Henri Bekmann võib kinnitada plaani töötajaid juurde võtta.
Kui maja oli võimalik ka varem kodust lahkumata tellida, siis nüüd on seda praktikat klientide nõudlusest tulenevalt edasi arendatud. Henri Bekmanni ütlusel on igapäevaseks muutunud Skype’i kaudu kohtumised uue kliendiga. „Uus ja põnev ka meile endale,“ sedastab Bekmann.
Ta küll möönab, et sellistel kohtumistel jääb kliendil paraku palju nägemata, näiteks tehasekülastus ja tutvumine olemasolevate majadega. Samas on kliente, kes ka praegu 2 + 2 reeglit järgides tehast külastavad ja küsivad personaalset hinnapakkumist. Bekmanni kinnitusel on praegu tellimusi ka sügisesse ja midagi leidub ka talve teise poolde. „Vahel tuleb teenindada ka kliente, kellel oli maja vaja juba eile,“ ütleb Bekmann ja nendib, et ka selliste klientide teenindamiseks peab valmis olema.
Ilmselgelt ei kesta ka kriis igavesti. Mitmed kliendid on Bekmanni väitel öelnud, et nad ei karda kriisiajal tellimust teha, sest majandus liigub ikka tõusude ja mõõnadega ning 10–20-aastase järelmaksuperioodi ajal jõuab kriise veel tulla küll ja küll. „Hirmus elades võib juhtuda, et jääb elu elamata,“ leiab ta.
Töötajaid palgatakse juurde
Kuna ka tööjõuturul võib töötajate valik võrreldes kriisieelse ajaga olla parem, siis ongi Greencube’is otsustatud töötajaid juurde võtta.
Henri Bekmanni sõnul on nende tehases aastatepikkuse töö tulemusel kõik meistrid jõudnud väga hea oskustöölise tasemeni, kuid ta tunnistab, et viimastel nädalatel on samaväärseid meistreid vabanenud ka tööjõuturule. Samas üleküllusest tööjõuturul veel rääkida ei saa.
Teised puitmajatehased on siiski pigem avaldanud kartust, et kriis jõuab sektorisse suve keskel ja siis peab hakkama jõuliselt koondama, mitte töötajaid juurde otsima.
Henri Bekmann ütleb, et Greencube’i töötajate arv ei ole võrreldav suurte majatehastega ja see annab manööverdamisruumi. Nimelt töötab Greencube’i Lihula ja Tõrva tehastes kokku paarkümmend inimest. „Meil on võimalus vajadusel kohaneda kohaliku piirkonna suvilaklientide teenindamiseks, kasvõi väiksemate tööde tegemiseks,“ selgitab Bekmann.
Riigilt ei oota abi, vaid selgust
HOOB ega Greencube ei ole seni pidanud töötajaid koondama ega riigi palgatoetust kasutama. Ka edaspidi ei ole neil väga suuri ootusi riigi toetustele. Priit Raid ütleb, et tema ootab riigilt peamiselt plaani, kuidas ekspordiga seotud ettevõtted saaksid oma tööd jätkata ehk millised on lennu- ja laevaühendused pärast kriisi ning millal on võimalik hakata reisima. Ka Bekmann ütleb, et ei oota praegu riigilt toetusi. Kuid nendib, et kindlasti kasutab mõnigi ettevõte praegu mõnda toetust enda kasuks häbematult ära ja tagasihoidlikumad või teistmoodi profiiliga ettevõtjad võivad neid toetusi vajada alles siis, kui raha on juba laiali jagatud.
Bekmann leiab, et praegune olukord ei ole üdini halb. Tuleb lihtsalt kohaneda. „Isegi kui olukord läheb väga hapuks, siis võib lohutada sellega, et varsti on see möödas. Iga asi läheb mööda. Kui läheb väga hästi, siis see läheb ka lõpuks mööda.”
Tarneahelate Eestisse toomine loob meile konkurentsieelise
Tõnis Vare, Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht
Maailma majanduses algas juba 2018. aastal paradigma muutus, mis päädis mitmete sektorite tarneahelate tagasi kolimisega Euroopasse, lähemale oma tootearendusprotsessile ja lõppkliendile. See trend on eskaleerumas ja pandeemia tingimustes näeme juba praegu kiiremat nõudluse kasvu Eesti tööstussektoris. Kindlasti on tarneahelate 100% ulatuses Eestis hoidmine keeruline, kuid nende Eestisse toomise üle peaksime mõtlema.
Miks? Sest tarneahela kontrollimine ja selles kvaliteedi tagamine on ettevõttele konkurentsieelis, eriti kriisi ja kriisijärgse kasvu tingimustes, kuivõrd tarneahela omamine, kontroll ja kvaliteet vähendab ettevõtte kogukulusid, suurendab materjalide ja toodete liikumiskiirust ning lühendab seeläbi tarneaegu. Materjali- ja toodanguvarude vähendamise abil paraneb käibevahendite liikumiskiirus ning suureneb ettevõtte paindlikkus reageerida turu muutustele – tema konkurentsivõime paraneb.
Teaduse ja ettevõtete koostöö on hädavajalik
Kindlasti on tööstuses probleemiks mahukad investeeringud tootmise automatiseerimiseks – vaja on uusi seadmeid, masinaid ning tootmisliine, see eeldab riigi loodud toetavat investeerimis- ja ettevõtluskeskkonda.
Julgemalt peame ka diskuteerima teemal, et riigi teadusvõimekus peaks muutuma Eesti ettevõtluse kaudu lisandväärtuseks ehk meie oma teaduskompetentsi väljundiks peaks olema võimalusel vastav kohalik majandussektor.
Utreeritult on meil meditsiin, ravimiuuringud, geenivaramu jne, aga väljundina puudub ravimitööstus.
Meil on olemas suuremahuline puiduressurss, kuid veame suuremas osas selle toormena välja ehk teaduse poolel puudub meil arvestatav puidu väärindamise kompetents. Sisuliselt ei toimi teadus- ja arendustegevus efektiivselt, puudub vajalik teadmussiire ning ühiskond panustab tühja.
Praegu takerdume nigela koostöö taha
Minu arvates on paljud valdkonnad võimelised tarneahelat Eestis pidama. Küsimus taandub pigem koostööoskusele ja võimekusele ning ehk ka mugavusele. Kui Eestis osataks teha koostööd kordades rohkem, siis tõuseks ka ekspordivõimekus ja toodetav lisandväärtus, ettevõtetel tekib võimekus kasvada. Kui panna juurde panus ühiskonnale ja mõju majandusele, siis oleks asjal kindlasti jumet. Seejuures peaks riik olema eestvedaja, sest tema kasud on protsessis kõige suuremad.
Nüüd jõuamegi põhiküsimuse juurde: kuidas toetab seda protsessi riigi majanduspoliitika? Kui tootmine kolib Aasiast Euroopasse tagasi, siis riigil peaks selle ärakasutamiseks olema konkreetne pikaajaline plaan, kus meie haridussüsteem suudaks ette valmistada vajaduspõhist tööjõudu ning me peaksime suutma pakkuda selleks taristut ja logistilisi lahendusi. Kas meil on selleks olemas vajalik sisuline tööstuspoliitika?
KOMMENTAARID
Arno Kütt, Cleveroni juht
Mõte on hea. Paraku alati see nii lihtne ei ole. Näiteks meie puhul on võimatu saada Eestist paljusid vajalikke asju, eriti mis puudutab kõrgtehnoloogiat. Eesti ettevõtted peaksid rohkem automatiseerima ja digitaliseerima ning pakkuma konkurentsivõimelisi tooteid. Siis oleks olukord juba parem.
Henri Bekmann, Greencube’i juhatuse esimees
Meie oleme alati olnud võimalikult Eesti-kesksed, nii materjalide kui ka tööjõu osas. Kõike aga ei saa nii kahjuks majandada, sest on tooteid, mida kas Eestis ei tehta või mis on siit ostes ebamõistlikult kallid.
