Meie igapäevast heaolu mõjutab energia kättesaadavus, selle tarnekindlus ja taskukohane hind. Näiteks elekter on inimestele ressurss, milleta on elu raske ette kujutada. Majanduses on aga peamine tootmissisend energia, mille hind sisaldub nii toodete kui ka teenuste hinnas.
Kuidas saavutada süsinikuneutraalsus?
Euroopa Liit on võtnud kohustuse saavutada süsinikuneutraalsus aastaks 2050. Selleks tuleb muuta majanduse struktuuri ja energiamajandust, moderniseerida tööstust ja optimeerida energiakasutust. Keskne roll on energiasektoril, kus tekitatakse enam kui 75% EL-i kasvuhoonegaaside heitkogustest. Üleminek saab tugineda energiajulgeolekust lähtuvale ja jätkusuutlikule energiavarustusele, mida toetab turupõhine ja üleeuroopaline lähenemisviis. Samuti eeldab üleminek tehnoloogiliste uuenduste senisest ulatuslikumat kasutuselevõttu.
See protsess toob kaasa struktuurseid muudatusi ka Eesti energeetikas. Fossiilsetest kütustest elektritootmine väheneb oluliselt ja taastuvenergeetika osakaal kasvab kiiresti. Kuna süsinikuneutraalse ühiskonna poole liikumisel on prognoositav hüppeline elektritarbimise kasv tootmisprotsesside elektrifitseerimise tõttu, siis hoolimata rakendatavatest energiatõhususe meetmetest elektritarbimise vähenemist ette näha ei ole. Kuna tänapäevane automatiseeritud ühiskond sõltub üha rohkem elektrist kui puhtast kütusest, siis energiasektori täielik dekarboniseerimine on otsene, efektiivne ja tõhus viis dekarboniseerida kogu majandus.
Kuidas tagada majanduses õiglane üleminek?
Majanduse tasandil tähendab õiglane üleminek CO2-intensiivse majanduse ümberkorraldamist, mis hõlmab nii energiamajanduse ümberkorraldamist kui ka teistes majandussektorites süsiniku väljaviimist tootmisprotsessidest. Samas sisaldab üleminek ka majanduskeskkonna mitmekesistamist koos töötajate oskuste arendamise ja elukeskkonna parandamisega, et tagada tööhõive, sissetulekute säilimine ja strateegiline varustatus elektrienergiaga. Selleks on aga vaja finantsmehhanisme, et vältida energiahindade hüppelist kasvu, Euroopa tööstuse konkurentsivõime langust ja varustuskindluse ning energiajulgeoleku tagamise vähenemist.
Eesti Elektritööstuse Liit on seisukohal, et õiglase ülemineku protsessis tuleb elektrienergia tootmisel tagada Eestis energiajulgeolek, varustuskindlus, energiatariifide konkurentsivõime ja minimeerida sektori CO2 heitmed, kasutades seejuures kõige konkurentsivõimelisemaid energia tootmise ja edastamise lahendusi. Sealjuures tuleb eelistada kohaliku ressursi väärindamist ja biomassi ilma piiranguteta kasutamist energiamajanduses, sest vastuvõetava lõpphinnaga elektrienergia olemasolu majandusele, tööstusele ja ettevõtlusele on Eesti majandusarengu kasvuga otseselt seotud.
Õiglase ülemineku fond pole ainus rahaallikas
Üleminekut rahastatakse ning viiakse ellu erinevate instrumentide abil. Õiglase ülemineku fond (ÕÜF) on vaid üks allikas. Rahastatakse ka muudest EL-i ja kohaliku omavalitsuse arengukavade alusel kavandavatest vahenditest, samuti ettevõtjate investeeringutega.
Üks olulisemaid suundi peaks olema ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tugevdamine ja sidustamine Eesti ühiskonna vajadustega. Praegusi teadmisi arvesse võttes ei ole kõikide tööstus- ja majandusharude täielik dekarboniseerimine tehnoloogiliselt võimalik. Samuti tuleb majanduslikult mittemõistlike investeeringute vältimiseks selgitada, kuidas hakatakse tulevikus, kui EL-i sisene CO2 heitekaubandus lõpeb, käsitlema sektoreid, mida dekarboniseerida ei suudeta.
Kuna peamine võimalus Eesti majandusstruktuuri muutmiseks ja kestlikuks arenguks on kasvatada töötleva tööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet ja töötajate tootlikkust, peab süsinikuneutraalsuse saavutamine lähtuma nendest eeldustest. Majanduse dekarboniseerimine elektrifitseerimise ja energiamajanduse ümberkorraldamise toetamise abil on viis, mille abil saavutada süsinikuneutraalsus Eesti ühiskonnale vastuvõetaval ja kulutõhusal viisil.
