Euroopa Liidu energiasüsteemi ümberkujundamine on väga mitmetahuline ja kallis protsess, kus mõned riigid või piirkonnad peavad eesmärkide saavutamiseks teistest rohkem vaeva nägema. Kas nende vaev saab tasutud?
Energiasüsteemi ümberkujundamise protsess toimub Euroopas üha kiiremini ja järjest rohkem riike seab kliimapoliitika oma poliitilises tegevuskavas esikohale. Samamoodi, nagu tegi Euroopa Komisjoni uus koosseis 2019. aasta detsembris, kui president Ursula von der Leyen kuulutas välja Euroopa rohelise kokkuleppe, mis peaks muutma EL-i majanduse 2050. aastaks puhtaks, elujõuliseks, jätkusuutlikuks ja kliimaneutraalseks. Kuid selle äärmiselt ambitsioonika ja kuluka plaani elluviimine ei jaotu liikmesriikide vahel võrdselt, sest endiselt esineb erinevusi majanduslikus ja sotsiaalses arengus. See tähendab, et mõned riigid või piirkonnad peavad kliimaeesmärkide saavutamiseks teistest rohkem vaeva nägema. Kas Euroopa Komisjoni plaan on õiglane ka Kesk-Euroopa ja Balti riikide suhtes?
Kuidas kujundada ümber energiasüsteem?
Energiasüsteemi ümberkujundamine on väga mitmetahuline protsess. Kaevanduspiirkondades kaasneb struktuursete muudatustega keerukas areng, mis esitab suuri väljakutseid linnadele, piirkondadele ja valitsustele. See hõlmab paljusid majandustegevuse aspekte, muutusi senisel energiaturul ja energiatootmise viisides, ent sellel on ka sotsiaalsed tagajärjed: see toob kaasa struktuursed muutused tööhõives, eelkõige kaevandus- ja tööstuspiirkondades.
Õiglane üleminek peaks olema kõrgeim poliitiline prioriteet. Seega tuleks keskenduda neile piirkondadele ja riikidele, mis sõltuvad rohkem fossiilkütuste tootmisest või kaevandamisest ning mille majandus on madalamal arengutasemel. On selge, et nende jaoks kestab üleminek kauem, on keerulisem, ja mis veel olulisem – kulukam.
Riikide erinevused on endiselt suured
EL-i lõikes esineb endiselt erinevusi nii SKT tasemes elaniku kohta kui ka fossiilkütuste tarbimises. Kui paljud Lääne- ja Põhja-Euroopa riigid (Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland) on juba mitmed oma tööstuspiirkonnad ümber struktureerinud ja suunanud oma energiatootmise järk-järgult süsinikuvabas suunas, siis Kesk-Euroopas ollakse alles poolel teel. Siin tuleb esile tõsta üht olulist erinevust: Euroopa selle osa tööstuspiirkonnad pidid muutused läbi tegema kehvema majanduse ja väiksema järjepidevusega muutuvas ühiskonnas. Tuleb meeles pidada, et siin alustati teekonda turumajanduse suunas alles 30 aastat tagasi ja osa kommunistliku süsteemi pärandist pole ikka veel kadunud.
Kui arvestada majandusliku arengu taset, hõlmab ühtekuuluvuspoliitika kõiki Kesk- ja Ida-Euroopa riike, mis tähendab, et nende riikide SKT elaniku kohta on väiksem kui 75 protsenti EL-i keskmisest. Samal ajal on fossiilkütused neist paljude jaoks endiselt oluline energiatootmise allikas: kivisüsi ja pruunsüsi Poolas, Tšehhis, Bulgaarias ja Rumeenias, põlevkivi Eestis. Selline sõltuvus tähendab automaatselt energiasüsteemide süsinikuvabaks muutmisega kaasnevaid suuremaid kulusid. Lisaks sellele pole riiklikud ja kohalikud eelarved just mahukad. Üleminekuprotsessis ei tohi seda kõike unustada.
Muudatuste elluviimine maksab miljardeid
Energiasüsteemi ümberkujundamise kulud varieeruvad sõltuvalt metoodikast, kuid need on igal juhul tohutud. Erinevate uuringute kohaselt jäävad need vahemikku 80 kuni 200 miljardit eurot aastas. Euroopa Liidu kliimastrateegias on sätestatud, et investeeringud vähese süsinikuheitega energiatootmisse ja selleks vajalikku taristusse peavad kasvama 2 protsendist euroliidu SKT-st aastas kuni 2,8 protsendini (520 miljardilt eurolt 575 miljardini), et saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050.
Ambitsioonikate kliimaeesmärkide puhul, eelkõige seoses eesmärgiga vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni 2030. aastaks 50–55 protsendini (uus eesmärk püstitati 2020. a suvel, enne oli eesmärk 40 protsenti – toim), tuleb põhjalikult hinnata nende mõju Kesk-Euroopa riikide energiasüsteemidele ja majandusele.
CO2 saastekvootide hindade tõus üle 30 euro tonni kohta muudab enamiku traditsioonilisi elektrijaamu kahjumlikuks ja võib põhjustada nende enneaegse sulgemise, mis omakorda toob kaasa töötuse järsu kasvu, energiahindade tõusu ja energia varustuskindluse vähenemise. Lisaks sellele muudavad kõrged CO2 hinnad koos vähenevate kvootide süsteemiga energiamahukates tööstusharudes tootmise ülemaailmsel turul konkurentsivõimetuks.
Töökohtade väljaviimine (Euroopast – toim) ja süsinikdioksiidi heite ülekandumine on reaalsed probleemid, mille lahendamiseks tuleb kombineerida poliitilisi ja majanduslikke vahendeid, sealhulgas sobivat kaubanduspoliitikat.
Piirkonnad, kus mäetööstusel on tööhõives suur osakaal, nagu näiteks Sileesia Poolas, Jiu org Rumeenias, Maritsa Bulgaarias, Ostrava piirkond Tšehhis või Kirde-Eesti (põlevkivi), seisavad silmitsi tõsiste sotsiaalsete probleemidega. Kaevanduste sulgemine ja kogu vastava tööstusharu kadumine viib struktuurse tööpuuduseni, mis põhjustab tõenäoliselt sotsiaalseid probleeme. Majanduse stabiilsuse seisukohast võib see tähendada tõsiseid raskusi ning mõningaid piirkondi tabab see ilmselt valusamini kui teisi.
Jagatakse miljardeid, aga Kesk-Euroopa jaoks sellest ei piisa
Energiasüsteemi ümberkujundamine nõuab märkimisväärsel hulgal ressursse. Euroopa Komisjon on kuulutanud Euroopa rohelise kokkuleppe oma poliitiliseks prioriteediks. Seetõttu tuleks eraldada piisavalt ressursse selle elluviimiseks ja tagada asjakohane Euroopa Liidu asutuste toetus. Samal ajal eraldab õiglase ülemineku fond, mille loomist toetas komisjon jaanuaris, kuni 17,5 miljardit eurot perioodiks 2021–2027 kogu Euroopa Liidu jaoks (sealhulgas 10 miljardit eurot taaskäivitamise fondist). Üksnes ligikaudu 60 protsenti sellest summast ehk ligi 9 miljardit eurot, kuulub jaotamisele Kesk-Euroopa riikide vahel. Sellest ei piisa eduka ülemineku ja piirkondade majanduskasvu tagamiseks.
Kindlasti on vaja suurendada vahendeid Kesk-Euroopa energiasektori ümberkujundamiseks Euroopa Liidu eelarvest.
Samuti on tarvis õiget ja sihipärast toetust. Euroopa Liidu asutused peaksid toetama ulatuslike majandus- ja ümberkorraldusplaanide koostamist, mis hõlmaksid erinevaid aspekte ja sektoreid. Ainult terviklik lähenemisviis koos asjakohaste vahenditega võib aidata neil piirkondadel puhtama ja jätkusuutlikuma majanduse suunas liikuda.
Raha peab kindlasti keskkonna heaks minema
Siiski jääb lahtiseks küsimus, kuidas oleks õige korraldada õiglase ülemineku fondi ja teiste Euroopa Liidu fondide tegevust, mis puudutavad energiat ja keskkonda. Tuleb meeles pidada, et ühtekuuluvuspoliitika keskmes on vaesemate piirkondade üldine majanduslik areng. Fondide raha kulutatakse maanteede, raudteede, koolide ja haiglate rajamiseks. Pole tõenäoline, et selle asemel suunatakse vahendid ümber kliimameetmetele. Kui me kavatseme kliimaeesmärke suurendada, peavad järgnema suuremad eraldised keskkonna tarbeks. Vastasel korral on ülemineku tulemuseks mitmete piirkondade mahajäämus.
Tuleb ka arvestada, et COVID-19 pandeemia pole veel möödas ja me ei oska hinnata selle võimalikke majanduslikke tagajärgi. Selle suur mõju enamikus Euroopa Liidu riikides vähendab tsentraalsete ja kohalike eelarvete tulusid ning piirab seetõttu reageerimisvõimalusi. Ja kui on vaja otsustada, milliseid sektoreid tuleks kõigepealt toetada, ei pruugi vaekauss alati kalduda kliimapoliitika kasuks.
Meile terendavad ka uued võimalused
Selleks, et positiivsemal toonil lõpetada, tuleks vaadata üleminekuprotsessi ka võimaluste vaatepunktist. Investeeringud energiasüsteemi ümberkujundamisse võivad stimuleerida majanduskasvu ja moodustada osa taasteplaanist. Roheliste ja puhaste tööstusharude töökohad võivad aidata arendada ja täiustada kohalikke tarneahelaid. Kuid see on keerukas protsess ja oluline konkurentsieelis on neil, kes on juba neisse sektoritesse investeerinud. Meil tuleks vaeva näha, et tagada samad võimalused ka Kesk-Euroopa ja Balti riikide jaoks.
Inglise keelest tõlkis Kalle Klein
