Meil on väga hästi läinud – Eesti on näidanud meelekindlust Ukraina abistamisel ja teinud tublit tööd liitlaste innustamisel Ukraina toetuseks.
Enamike parteide valimisprogrammides on võtmekohtadena välja toodud elukalliduse kriis tõusvate hindade ja inflatsiooniga ning julgeolek ja riigikaitse Venemaa sõja taustal Ukrainas. Kõik see on nii elementaarne, et oleks häbi, kui see ei kajastuks neis programmides.
Valimisprogrammidega tutvumise käigus tekitavad poliitikute lubadused järgmiseks neljaks aastaks kohe küsimuse – kust tuleb kõigeks selleks kate? Tõstame makse, laename, jagame (vaesust) ümber. Selmet ise riigina suurendada tulubaasi tööstuse tootlikkuse kasvu arvelt ning kulusid kokku hoida. Kasvõi kasvava valitsussektori arvelt.
Lubadustele pole katet
Kuni puudub selgus lubaduste rahalise katte osas, on see valijate suhtes vastutustundetu. Poliitikute valimiseelseid debatte vaadetes tekkis tahtmine osta rongipilet, astuda rongi ning veereda kuhugi… Võta näpust, Rail Balticut meil veel ei ole ja kas kunagi üldse meilt rongiühendus Euroopasse viib, pole teada. Või kihutada Boltiga lennujaama? Sama lugu, lennujaama tasude tõus peletab lennuliine, vähenevad sihtkohad. Pole muud, kui paigale jääda ja leida see positiivne iva tulevikuks, teha valju häält. Teist Eestit pole meile antud.
Valimisplatvormidest ei ole leitav maagiline sõna – töötlev tööstus. Mis veel, kui mitte tööstus, on riigi majanduse ja iseseisvuse alustala, eksportija, tööandja ning riigi tugevuse ja jõukuse allikaks. Nii vähemalt on meie eksportturgude sihtriikides.
Kui pole selget tööstuspoliitikat, pole ka töötleva tööstuse konkurentsivõimele tuge. Siis pole mõtet ka Euroopa rohelises kokkuleppes Eesti jätkusuutlikust majanduskasvust rääkida. Kas aus oleks üles tunnistada, et peamegi harjuma kestliku kahanemisega? Selliseid seisukohti on kuulda, kuid see on juba uue ühiskondliku majandusformatsiooni teema. Majanduse tahtliku kahanemise seisukoht on ohtlik, käib ju Venemaa ja lääne vahel pikaajaline kurnamissõda, mis toetub meie tugevale majandusele ja poliitilisele ühtsusele.
Euroopa roheline kokkulepe võeti vastu 2019. aastal majanduskasvu strateegiana. Käesoleval aastal puudub Eestil veel selgesõnaline ja õiguskindel majanduskasvu strateegia, kuidas rohereform Eesti ühiskonnas majanduslikult kasulikult läbi viia. Kahjuks pole see leitav valimisprogrammides. Siin peitub võtmeküsimus, mis kindlasti peaks koalitsioonileppes sisalduma, sõltumata, kes moodustavad valitsuse.
Rohereform – kasu või kahju?
On vaja analüüsida Euroopa rohelist kokkulepet kui Eesti majanduskasvu võimaldavat teed. Prioriteedid rohepöörde kolme põhieesmärgi saavutamiseks peavad sisaldama majanduskasvu meetmeid, saavutamaks väiksem ressursikasutus ja kliimaneutraalsus. Kuna väljakutsed seisavad ees just tööstusel, siis mistahes valitsuse rohepöörde plaan peab sisaldama analüüsil põhinevaid meetmeid tööstuste ümberkujundamise toetusteks.
Tulles toetuste juurde, siis need ongi saatanast. Eriolukordades, nagu rohepöörde elluviimine, milles majanduskasv seotakse lahti fossiilse energia kasutamisel tekkivatest heitmetest ning meist mittesõltuvast kolmekordsest kriisist, on riigi tugi tööstustele hädavajalik. Toetab oma tööstust enamik EL-i riike, aga mitte meie valitsus, kes tööstuste ettepanekutele on arrogantselt kurdiks jäänud. Pigem hammustatakse kätt, mis toidab, kui ulatakse abikäsi.
Viljad on juba kibedad. Pole mõtet lugeda tööstusele moraali madalast tootlikkusest meist mittesõltuvate tootmissisendite kallinemise tõttu. Nii meil maksustatakse jälle vaesust. Ja nii me jagame seda ümber, et kannataks järgmiste valimisteni välja vedada.
Meile on vaja pikka plaani ja paikapandud prioriteete.
