Eesti tööstusettevõtted pingutavad järjekindlalt, et vähendada oma majandustegevuse keskkonnamõju, suurendada taastuvenergia osakaalu, juurutada ringmajanduse põhimõtteid jpm, mis vajalik rohepöörde vaimus jätkamiseks.
Rahvusvahelistel hangetel tellitakse konkureerimise tingimustele vastavalt toodete olelusringi hindamine ja auditeerimine, lisaks koostatakse ESG-aruandeid – saadud keskkonnamõju on enamasti Euroopa konkurentidega samal tasemel, ent mitte sama hinnaga. Keskkonnakoormust kajastav dokumentatsioon on väärtuspakkumise lisa, mida võetakse arvesse, kuid süsinikuneutraalsuse poole püüdlev maailm on pragmaatiline, ostetakse hinda.
Eesti tööstuse rahvusvaheline konkurentsivõime on järjepidevas languses, seda nii välisnõudluse vähenemise kui ka sisendhindade tõusu tõttu. Uutesse tehnoloogiatesse investeerimiseks vajaliku laenukapitali hind ainult tõuseb, lisaks napib ettevõtjatel omafinantseeringut. Euroopa Roheline Kokkulepe on majanduskasvu strateegia, mille eesmärk on keskkonda säästvalt suurendada majanduslikku sõltumatust, mitte vastupidi. Ilma mõjuanalüüsita keskkonnatasude väga järsk tõus ainult vähendab ettevõtjate likviidseid vahendeid ja väljavaateid investeerida uutesse tehnoloogiatesse. Seda nii keskkonnakoormuse vähendamiseks kui ka efektiivsuse tõstmiseks.
Riiklikul toel kriitiline tähtsus
Praegune väga ebastabiilne majanduskeskkond nõuab äärmiselt põhjalikult analüüsitud ja kaalutletud otsuseid, olgu selleks riigieelarvest või roheleppest tulenevad kohustused. Kestliku majandusarengu printsipiaalne eeldus on stabiilne majandus- ja maksupoliitika ning ettenähtavus. Ilma investeeringuteta ei ole võimalik säilitada rahvusvahelist konkurentsivõimet nii kohalikul tööstusel kui ka sellest sõltuval teenuste sektoril.
Euroopa Liidus on mindud toetuste jagamise teed, mis on pannud ühtsel turul tegutsevad ettevõtted sõltuma ka liikmesriigi haldussuutlikkusest, ressurssidest ja poliitilisest tahtest EL-i raha kaasamisel ning majandusse suunamisel. Isegi kui toetused ei ole turumajanduses meie esimene valik, on nende rakendamine muutunud ajakriitiliseks.
Võrdsema konkurentsikeskkonna loomise eesmärki kannab Euroopa Komisjoni poolt esitatud roheväidete direktiivi ettepanek. Keskkonnaväidete esitamine ja märgiste kasutamine tõenduspõhiselt on oluline, kuna investeeringud uutesse tootmistehnoloogiatesse kajastuvad ka toodete hinnas. Üldsõnaliste väidete asendamine selge terminoloogiaga aitab nii tootjat kui ka tarbijat. Kuna juba praegu on EL-i turul sadu erinevaid rohemärgiseid, siis on tegemist arvestatavat üleminekuaega nõudva muutusega, millega peab kaasnema teadlikkuse tõstmine ja ettevõtjate nõustamine.
Oht direktiive üle reguleerida
Valdav osa Eesti tootmisettevõtetest on väikese ja keskmise suurusega, kelle halduskoormus mõnes tegevusvaldkonnas on ebaproportsionaalselt suur. EL-i õigusaktide ülevõtmisel on oluline vältida täiendavaid siseriiklikke piiranguid ja ülereguleerimist. Sama kehtib riigi tasandil – bürokraatia vähendamine on vältimatu.
Eesti majandus sõltub ekspordist ja on niigi välismõjudest haavatav. Ettevõtjate initsiatiivi uute projektide käivitamisel ja tehnoloogiate rakendamisel – olgu selleks sektoriteülene plastijäätmete ringmajandus või bioressursside väärindamine – tuleks igakülgselt soosida. Tähtis on era- ja avaliku sektori koostöötahe otsida konstruktiivseid lahendusi uute praktikate loomiseks ka õigusruumis, et kestlikkuse printsiipidele vastavad projektid ei jääks teostamata pelgalt varasema praktika puudumise tõttu.
Lisaks roheleppest tulenevale sõltub tööstuse pikaajaline konkurentsivõime haridus- ja tööjõupoolitikast.
