Kui ülejärgmise aasta lõpuni tagavad Eestis juhitava elektrivõimsuse põlevkivijaamad, siis alates 2027. aastast oodatakse turule uusi, kiiret reageerimist tagavaid tootmisvõimsusi, mille abil anda oma panus Balti riikide sageduse juhtimise kindlustamisse ning tagada oma riigi energiajulgeolek.
Riik omanikuna ootab, et Eesti Energia tagaks meie turule vähemalt 1000 MW juhitavat elektrienergia võimsust. See omanikuootus on praegu määratud kuni 2026. aasta lõpuni, pärast seda käivitatakse energiatootmise strateegiline reserv, mis lahtiseletatult tähendab juhitavate põlevkivielektrijaamade kasutamiskõlbulikena alleshoidmist. Neid läheb vaja küll harva, aga nad on olemas ja vajadusel käivitatavad, kusjuures sellise süsteemi püsikulud maksab kinni süsteemihaldur – otseselt riigifirma Elering, aga lõppkokkuvõttes jääb see kulu ikkagi tarbija kanda.
Juba aasta pärast peaks aga toimuma Eesti elektrivõrgu desünkroniseerimine ehk siis lahtiühendamine Venemaa elektrivõrgust, mis toob kaasa vajaduse reguleerida võrgu sagedust ehk siis tootmise ja tarbimise bilansi tasakaalus hoidmise. Ka see vajab kohapealset juhitavat võimsust.
Vajadus sagedust reguleerida
Kliimaministeeriumi energeetika valdkonna asekantsler Timo Tatar kinnitab, et kuni Eleringil on juhitavaid võimsuseid vaja, seni hoitakse neid praeguste põlevkivijaamade näol ka olemas.
Kui praegu tagab sisuliselt Eesti varustuskindluse omanikupoolne ootus, et Eesti Energia tagab pidevalt 1000 MW suuruse juhitava võimsuse olemasolu kuni 2026. aasta lõpuni, siis kliimaministeerium on saatnud Riigikokku varustuskindluse paketi seadustamise eelnõu, mis sätestab muu hulgas strateegilise reservi säilitamise vajaduse.
„Loomulikult ei jää põlevkivijaamad meile igaveseks, seda enam, et üks osa nendest jaamadest on juba väga vana. Järgmine samm juhitavate võimsuste juurde saamiseks on sagedusreservide hange, mille Elering käivitab järgmisel aastal,” kirjeldab Timo Tatar praegust olukorda ja tulevikuväljavaateid. „Läbi hanke peaks Eesti turule tulema 250–400 MW juhitavat võimsust. See on tingitud suuresti sellest, et kui me 2025. aastal oma elektrivõrgu desünkroniseerime, siis tekkib Eleringil vajadus turult osta senisest rohkem sageduse reserve ehk siis elektrivõimsust, mida on vaja kiiresti käivitada näiteks juhul, kui Baltimaade elektrisüsteemis või selle ühendustega midagi peaks juhtuma.”
Ka taastuvenergia tootmise hoogustamine nõuab reservide olemasolu. Juhitavaid reserve, olgu need siis vanadel põlevkivijaamadel või uutel lisanduvatel, peamiselt gaasiküttel töötavatel jaamadel põhinevad, on vaja selleks, et tagada elektri tootmise ja tarbimise tasakaal, teisisõnu tähendab see stabiilse sageduse hoidmist võrgus. Reservid peavad olema pidevalt töövalmis, kusjuures see valmidus tähendab loetud sekundite jooksul reageerimist, kui näiteks mõni elektrijaam peaks ootamatult seiskuma.
Tootmise ja tarbimise bilanss peab tasakaalus olema ja kui siiani korraldatakse seda Venemaa Volga jõe hüdroelektrijaamade kaasabil, siis edaspidi peavad Balti riigid bilansi hoidmisega ise hakkama saama. Elering on teatanud, et Eesti, Läti ja Leedu vajavad kolme peale kokku kuni 1000 MW sageduse juhtimise reserve. Ennekõike saab seda teha kas võimekate salvestitega, mida lähiajal kusagilt võtta pole, või kiiret käivitamist võimaldavate elektrijaamadega. Kõige realistlikumalt siis gaasijaamadega, aga hankes võivad osaleda ka pakkumised pumphüdroelektrijaama või mingit muud tüüpi tootmis- või salvestamisvõimsuse rajamiseks.
Strateegilise reservi pakett
Timo Tatari sõnul on elektriturul märgata, et turuosalised on valmis ka ise tegema investeeringuid jaamadesse, mille püsikulud on madalad ja mida on võimalik kiiresti käivitada, et kõige kallimaid hinnatippe püüda. Neist ehk kõige laiemat kõlapinda on leidnud Eesti Energia plaan rajada Balti elektrijaama territooriumile maagaasil, biometaanil ja tulevikus võimalik, et ka vesinikul töötav turbiinjaam. Selliste, piltlikult öeldes, oma ooteajal vähe leiba söövate jaamade olemasolu aitaks mõnevõrra elektri hinda alla suruda, kiire reageerimisvõime hinnatippudele aga võimaldab ka ettevõttel äriliselt need ootekulud tasa teenida.
Kõnealusesse arvestusse ei kuulu otseselt Kiisal asuv avariigaasijaam, mis jääb ka edaspidi n-ö hädaabivariandiks nendeks puhkudeks, kui pakkumine ei suuda nõudlusele järgi tulla. Või juhuks, kui näiteks Estlink 2 mingist hetkest enam meile voolu ei edasta ja see võimsus on vaja kiiresti asendada.
„Sageduse hoidmisel on abiks igasugune juhitav elektrijaam, mida on võimalik vajadusel kiiresti üles koormata ja elektrit tootma asuda,” ütleb Tatar. „Olgu väike, aga oma panus on sellel ikka. Aga see mainitud 250–400 MW oleks ikka mingi uus, paari aasta jooksul Eestisse tekkiv tootmisvõimsus. Kindlasti ei taha me võtta eeldust, et hakkame seda importima.”
Nii elamegi praegu teadmises, et kui Riigikogu lähiajal strateegilise reservi paketi heaks kiidab, siis alates 2027. aastast hakkavad seni Eesti Energial lasuvat võimsusvaru omanikuootust asendama strateegilise reservi jaamad ehk et strateegilisest reservist arvatakse välja kaks senini veel töötavat, aga amortiseerunud põlevkivienergiaplokki Narva elektrijaamades, mille käigushoidmise kulud oleksid ebamõistlikult suured.
Samas leiab Timo Tatar, et mõned Enefit Poweri energiaplokid, kus näiteks Auveres kasutatakse kütusena puidumassi või Eesti SEJ 8. plokk, kus põletatakse õlitootmisel eralduvat uttegaasi, jäävad kindlasti turule ka 2027. aastal ja hiljem.
Ühendus Kesk-Euroopaga uueneb lähiaastatel
Eestis on erinevates etappides arendamisel umbes 6000 MW ulatuses taastuvenergia tootmise projekte, mis põhiliselt seonduvad nii maismaa kui ka meretuuleparkide rajamisega. Nendest ca 2400 MW jagu projekte on 2030. aasta valmimise graafikus.
Timo Tatar räägib, et kuigi tuuleenergia pole juhitav energia, osatakse selle olemasolu üha täpsemalt prognoosida, mis omakorda võimaldab ka juhitava võimsuse vajadusi operatiivsemalt planeerida.
„Mida rohkem tuleb turule taastuvatest allikatest pärinevat elektrit, seda vähem töötunde peab kasutama juhitavaid jaamasid. Mis omakorda vajab lisaks turule teisi mehhanisme, et neid alles hoida,” räägib ta.
Probleeme võib tekitada ühendus Leedu ja Poola vahel
Taastuvenergia tootmise hoogustumine nõuab ka head ühendust naaberriikide ja Kesk-Euroopa elektrivõrguga. Eestit ühendab Lätiga kolm kõrgepingeliini, millest kõige uuem, just desünkroniseerimise jaoks ehitatud ühendus, valmis 2021. aastal. Ka teised ühendused läbivad põhjaliku renoveerimise, neist viimane, Ida-Virumaalt Põhja-Lätisse kulgev liin saab valmis veel käesoleva aasta jooksul.
Tuuleenergia pealevoolu arvestades võib kaugemas tulevikus osutuda vajalikuks veel ühe ühenduse rajamine Eesti ja Läti ning sealt edasi Euroopa elektrisüsteemi vahel.
„Küll on aga Eesti võrgu sünkroniseerimise jaoks Kesk-Euroopa võrguga oluline Balti riikide ja Poola vaheline ühendus,” ütleb Tatar. „Esialgu hakkab sagedust üle kandma Lit-Pol Link 1, mis on kahe paralleelse ahelaga kulgev ühendus Leedu ja Poola vahel. Aga pikas plaanis tahame sünkroniseerida ikkagi niiviisi, et Baltimaade ja Poola vahele oleks rajatud veel üks täiendav ühendus – Harmony Link.”
Alguses planeeriti selle kulgemine Leedust Poola läbi Läänemere, ümber Venemaale kuuluva Kaliningradi oblasti, ent möödunud aastal Soome lahes Balticconnectoriga toimunud sündmuste valguses said kõik osapooled aru, et sellise ühenduse loomine oleks väga riskantne. Lisaks sellele oli toonaste plaanide kohaselt tegemist pelgalt alalisvoolukaabliga, mis võimaldanuks korraldada küll elektrikaubandust, ent poleks sobinud sünkroniseerimise jaoks.
„Eelmise aasta lõpus saavutati Balti riikide, Poola ja Euroopa Komisjoni vahel kokkulepe, mille kohaselt otsustati ühendus luua ikkagi nn Suwalki koridori kaudu maa-aluse kaabliga,” kirjeldab Timo Tatar täiendava ühenduse rajamise käiku. „Tõsi, see ühendus veel 2025. aasta veebruariks valmis ei saa, praegu prognoositakse selle käikuandmist 2028. aastal, mistõttu paar-kolm aastat toimub sageduse hoidmine ainult Lit-Pol Link 1 kaudu.”
Ainult importides suureneks riigi julgeolekurisk
Kaitseministeeriumi seatud piirangud tuuleparkide kõrgusele hakkavad Timo Tatari kinnitusel kaduma sellel aastal, üldse on piirangute kõrvaldamine plaanitud läbi viia kolmes etapis järgmiste aastate jooksul. Niiviisi liikudes peaksid kõik kaitseotstarbelised piirangud olema kaotatud 2026. aasta lõpuks.
See tähendab, et umbes 80% Eesti aladest nii maal kui ka merel saavad kõrgusepiirangutest vabaks. Et seda saavutada, on riik investeerinud uute radarite soetamiseks ja paigaldamiseks 140 miljonit eurot.
Tatar kinnitab, et mida rohkem on meil ühendusi muu maailmaga, seda turvalisem on meil hakkama saada neil aegadel, kui tuule- ja päikeseenergiat ei jätku, seega täiendavalt tagada varustuskindlust, teisalt on see hea ka siinmail toodetud taastuvenergia eksportimise seisukohalt.
Teoreetiliselt oleks võimalik ka enda juhitavatest võimsustest loobuda ja loota naabritelt imporditud elektrile, seda enam, et ühendused naaberriikidega järjest paranevad. Timo Tatar leiab siiski, et see poleks mõistlikult võetud risk, jääda olukorras, kus meil enda toodetud elektrit pole, lootma teistele, et äkki neil on.
„See on puhtalt varustuskindluse ja energia julgeoleku küsimus,” kinnitab ta. Eesti on seadnud eesmärgiks, et aastal 2030 toodetakse siin taastuvatest allikatest vähemalt siinse aastase tarbimisega võrdne kogus elektrienergiat.
See ei tähenda tingimata seda, et Eestis aastaringselt ainult tarbitakski roheelektrit. Tatar hindab, et ka edaspidi on meil vaja taastuvate energiaallikate kõrvale aastas keskeltläbi 30–35% ulatuses juhitavatest allikatest pärinevat elektrit, mis viie aasta pärast ilmselgelt veel täielikult roheallikatel ei põhine.
Suuresti loodetakse praegu taastuvenergeetika võidukäigus meretuuleparkidele. Investeeringud nende rajamiseks on märkimisväärsed, sestap on mitmed riigid seadunud sihiks kohendada oma ärikeskkonda ettevõtjate jaoks võimalikult soodsaks ja atraktiivseks selle läbi, et makstakse suuri taastuvenergia toetusi, olgu see siis hinnavahe katmise või mingi teise nimetuse all.
Taastuvelekter toob eeldatavasti kaasa tarbimise kasvu
Mõned riigid motiveerivad taastuvenergiatootjaid sellega, et riigis on suured elektritarbijad, kes soovivad stabiilselt seda rohelist elektrit osta.
Eesti väikse riigina on leidnud, et pole mõistlik teiste riikidega toetusskeemide rikkalikkuses konkureerida. Sestap loodetakse sellele, et turg reguleerib ennast ise ning teeb seda majandusele soodsas suunas.
„Oleme seadnud eesmärgiks, et taastuvenergia tootmine areneks koos elektritarbimise kasvuga. Lähtume Soome kogemusest, kus taastuvenergia investeeringud tehakse ennekõike lähtuvalt sellest, et on olemas ka kohapealne nõudlus sellise elektri järele,” selgitab Timo Tatar.
„See tähendab suure elektritarbega tööstuste jaoks soodsa ärikeskkonna loomist. Kui selline tööstus teeb enda investeerimisotsuse, sõlmib ta ka pikaajalise tarnelepingu mõne tuulepargi või tuumajaamaga, mis annab energiatootjale vajaliku rahavoo, millele toetudes saab juba pangast ka oma projektile rahastust küsida.”
Odav elekter peaks tootma kalleid asju
Sellisele lähenemisele lisab kindlust asjaolu, et Eestis on taastuvelektrit võimalik toota hinnanguliselt kordades rohkem, kui praegu on meie enda tarbimine.
Nii usub Timo Tatar, et juba lähiajal on meil nii maal kui merel küllaltki suur hulk ehitusluba omavaid tuuleparkide arendusi, mida on võimalik kiiresti rajama hakata. See omakorda peaks tema sõnul mõjuma ahvatlevalt suurtööstustele Eestisse oma tootmise rajamisel.
„Majandusele loob eelkõige rohkem lisandväärtust soodsast elektrist toodetud kallis toode. Elekter aga pole teab mis kasumlik ekspordiallikas. Sellepärast otsime pigem ettevõtteid, kes sellest soodsast elektrist just Eestis mingit kallimat või keerulisemat toodet toodaks ja siis seda ekspordiks,” iseloomustab Timo Tatar meie riiklikku plaani energeetika tuleviku vallas.
