Tänavu kerkivad keskkonnatasud – vastav seadus võeti Riigikogus läinud aasta detsembris vastu ja see sätestab, et alates 1. juulist tõusevad muu hulgas saastetasu määrad ning põlevkivi kaevandamisõiguse tasu ülemmäär ehk nn ressursitasu.
Tegemist on üheskoos muudetud paketiga, mis käsitleb keskkonnatasude seadust, metsaseadust ja tööstusheite seadust. Uue korra kohaselt tõusevad saastetasud järk-järgult igal aastal, alates käesolevast kuni 2027. aastani.
Seni kehtinud saastetasudega võrreldes kerkivad need nelja aastaga keskeltläbi kaks korda. Kui aga ajas tagasi vaadata, siis käesoleval sajandil on saastetasud juba tõusnud kümneid kordi.
Et tasumäärade tõusust viimase veerandsaja aasta jooksul lähemat aimu saada, võtame näiteks lämmastikoksiidide välisõhku viimise tasu. Kui ühe tonni eest tuli 2002. aastal maksta 11,5 eurot, siis alates 1. juulist 2024 on see 140,67 €/t ja 1. jaanuarist 2027 juba 213,94 €/t. Saasteainete väljutamisel veekogusse, põhjavette või pinnasesse on tasumäärad veelgi kopsakamad.
Tööstusheite seaduse muudatus sätestab muu hulgas keskkonna komplekslubade tähtajaliseks muutmise.
Keegi ei protesteeri põhimõtte – saastaja maksab – vastu. Küll aga häirib ettevõtjaid keskkonnatasude hüppelise kergitamise kõrval see, et vastav seaduseelnõu saadeti nendele katusorganisatsioonide kaudu eelmisel aastal tutvumiseks nii, et ettepanekute tegemiseks jäi aega vähem kui nädal. Valitsus kiirustas, sest tahtis uute keskkonnatasudega 2024. aasta eelarves arvestada.
Kaevandamise najal elanud omavalitsuste tulud vähenevad
Kohalikele omavalitsustele aga teeb tuska asjaolu, et järjest väiksemaks jääb ressursikasutustasudest nende eelarvetesse eraldatav summa – ühelt poolt on riik seda pidevalt kärpinud. Teisalt on Ida-Virumaal lähiajal oodata põlevkivikaevanduste sulgemisi, mis samuti vähendab ressursitasu osakaalu eelarvetes. Näiteks Alutaguse valla maadel asuv Ojamaa kaevandus peaks kinni minema 2027. aastal (plaanide kohaselt liigub kaevandusala Lüganuse valda). Samas on Alutagusel selle tõttu, et suur osa maast on allmaakaevandustega, mitmeid teisi probleeme, millega mujal tegelema ei pea. Nii ei saa altkaevandatud kohtadesse rajada kaevusid, elanikkonnale peab aga puhta joogivee tagama, mistõttu kuni läinud aasta lõpuni oli Alutaguse vald nende väheste omavalitsuste seas, kus tarbijatele doteeriti vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinda.
Tõsi, Ida-Virumaa kaheksale omavalitsusele näeb seadus ette eraldi teatud kompensatsiooni põlevkivi kaevandamisest tingitud keskkonnamuutuste tagajärgede leevendamise ja nendega toimetuleku jaoks.
Alutaguse vallavanem Tauno Võhmar tunnistab, et tänavu väheneb kaevandustasude laekumine eelarvesse 1,2 miljoni euro võrra, kui 2027. aastal jääb tulubaas veel kahe miljoni võrra väiksemaks. Samas ei kipu Võhmar andma hinnangut meil kehtiva riikliku panuse kohta KOV-ide ülalpidamisse.
„Pean õigeks, et kohalik omavalitsus võikski ise hakkama saada nii, nagu see on Põhjamaades. Et tal on maad ja varad, mida majandada. Meil paraku pole maid ja varasid kuigi palju ning KOV-id on pandud sõltuvusse sellest nn tasandusfondist,” nendib vallavanem. „Kui nüüd lähemate aastate perspektiivis keskkonnatasude osa eelarves väheneb neli miljonit eurot, siis ongi Alutaguse haldussuutmatu. Me ei saa endaga enam hakkama ja see on suur väljakutse, mis nõuab olulisi ümberkorraldusi. Tuleb teha valla majandamises kannapöördeid, aga need on poliitilised otsused ja ega volikogu ei taha neid eriti teha. Variant on ka naabervaldadega ühineda.”
Kuigi ettevõtete esindusorganisatsioonid püüdsid eelmise aasta lõpus hüppelist keskkonnatasude kergitamist vaidlustada, leevendada või edasi lükata, pöörduti nii presidendi kui õiguskantsleri poole, see siiski korda ei läinud.
Riiklik surve põlevkivi kasutamise vähendamisele
Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum märgib, et keskkonnatasud ei laeku praegu üldse sinna, kus tegelikult see keskkonnahäiring tekkib ja mille eest need tasud riik on sisse kasseerinud.
„Ei tehtud vähimatki majandusanalüüsi, kuidas kõik need kallinemised ettevõtetele mõjuvad ja sellepärast leiavadki ettevõtjad, et need seadusemuudatused ei ole vastavuses õiguspärase ootuse põhimõtetega,” nendib Meybaum. „Tasude tõstmine on üks asi, aga keskkonnakomplekslubade tähtajaliseks seadustamisel pole mingit pistmist usaldushääletusega, aga selle raames ka see seadusemuudatus Riigikogus ikkagi vastu võeti.”
Tema hinnangul tähendab komplekslubade tähtajaliseks muutmine praktikas seda, et kui keskkonnaamet leiab ettevõttes midagi, mis väljaantud loa tingimustele ei vasta, võib sellele automaatselt järgneda ettevõtte tegevuse peatamine.
Hallar Meybaum on seda meelt, et põlevkivi kaevandamise vastu on viimasel ajal lisandunud rohkesti poliitilist survet – küll jäetakse alajaama kasutusluba kooskõlastamata, küll jäetakse keskkonnamõjude hindamine kinnitamata jmt. Näiteks on kliimaministeerium seisukohal, et uusi põlevkivikaevandamise lubasid enam välja andma ei peaks.
Kui nüüd juhtub nii, et põlevkivi enam kätte ei saa, tekkib küsimus, kuidas saab edasi tegutseda ja areneda keemiatööstus, millest loodetakse aseainet põlevkivienergeetikale? Siiani on Eestis toodetud põlevkiviõli läinud peaasjalikult laevakütuseks ning selle järele on maailmas nõudlus kõrge, sest meretransporti hinnatakse kõige vähem saastavaks veoliigiks, arvestades liigutatud kaubatonni maksumust ja selle käigus õhku paisatud heitmekogust. Kui Eestis toodetakse aastas 1,1–1,2 miljonit tonni põlevkiviõli, siis maailma laevandus vajab aastas umbes 450 miljonit tonni laevakütust.
