Aprillikuu esimesel nädalal saatis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) ametkondadevahelisele kooskõlastusele nn ekspressraja seaduseelnõu, millega riigi jaoks olulised tööstusinvesteeringud saavad asjaajamises rohelise tulega kiirtee ehk neid hakatakse menetlema eelisjärjekorras ja kiiremini kui varem.
Uue korra eesmärk on aidata mahukamatel investeeringuprojektidel kiiremini sündida, et need ei takerduks pikkadeks aastateks planeeringute ja kooskõlastuste rägastikku ega sumbuks bürokraatiasse, nii et ettevõtja lõpuks loobub ning paigutab oma raha hoopis Lätti või Leetu. Lahtiseletatult – püütakse teha nii, nagu lennujaama fast track turvakontrollis, mille peavad läbima kõik, aga riigi jaoks olulistele projektidele võimaldatakse see teekond ilma järjekorras seismata.
Ekspressraja toimimiseks tuleb muuta seadusandlust
MKM-ist kinnitatakse, et vajalikud nõuded ja standardid ei kao, keskkonna arvelt järeleandmisi ei tehta, aga kogu menetlus on kiirem, selgema ajaraamiga ja muu hulgas ka osalejatele etteaimatavam.
Näitena tuuakse lihtsam keskkonnamõjude hindamine, kus saab rakendada paralleelmenetlust – kui seni toimusid protsessid jadana, siis nüüd hakatakse neid tegema üheaegselt. Kusjuures keskkonnamõjude strateegiline hindamine (KSH) tehakse läbi vaid juhul, kui eeldatavalt kaasneb oluline keskkonnamõju.
Kõnealuseid tegevusi hakkab koordineerima riiklik kontaktpunkt. Nii peaks tekkima olukord, kus riik on ettevõtjale partner, kes aitab kõik vajalikud protsessid efektiivselt läbida.
Eelnõu seletuskirjas tuuakse välja ka ajaline faktor – toiminguid saavad kiirendada nii riik kui kohalik omavalitsus. Kõikide meetmete koosmõjul võtaks ühe projekti menetlus minimaalselt mõne kuu, maksimaalselt aasta. Eeldatakse, et selliseid projekte koguneb aastas kuni viis.
Mõnevõrra tuleb tööd teha ka uute mõistete kasutusele võtmise või nende täpsustamisega. Nii puudub praegu EL-is ühtne arusaam, mis on õigupoolest strateegiline investeering. Kiirendatud menetlused on sisse viidud Soomes ja Leedus, mehhanism on seal teistsugune.
Eestis nähakse strateegiliselt olulise investeeringuna sellist erasektorist lähtuvat rahapaigutust, mille kapitalimaht on minimaalselt 40 miljonit eurot ehk 0,1% SKP-st. See peab sündima riiklikult olulises valdkonnas – teadus, arendus, innovatsioon, kaitsetööstus, tervisetehnoloogiad, nullnetotehnoloogiad jmt.
Investeeringu asukoht peab olema Eesti territooriumil, äriplaan peaks olema küps ja ettevalmistusega kõik klaar, tootmises kasutatav tehnoloogia peab olema realistlik ja järgiproovitud. Lisaks hinnatakse investori kogemust ja mõjusid piirkonnale (tööhõive, investeeringu asumine väljaspool Tallinna ja Tartut, väärtusahel). Ühesõnaga – ekspressrajale pääseb suure mõjuga läbimõeldud projekt, mis toob tulu nii kohapeale kui ka riigile.
Minister: kiire menetlus ei tähenda reeglitest möödaminekut
Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo hinnangul tuleb teha vajalikke samme Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime hoidmiseks. „Suurte ja oluliste investeeringute puhul oleme kaalukausil koos teiste riikidega,” märgib ta. „Peame ise oma võimalused avatuna hoidma ja looma Eesti õigussesse konkreetsed parameetrid ja selged raamid, millega investorid saavad arvestada.“
Minister selgitab, et ekspressrajale suunatud projekt saab endale toeks keskse asutuse – riigi käepikenduse, kel on voli tegevust suunata ning kes on ettevõtjale partneriks ja abiliseks, et asjad saaksid asutustega efektiivselt aetud.
Tema sõnul hõlmab ekspressrada projekti elukaare osa alates planeeringu koostamisest kuni tegevusloa saamiseni. Plaanis on luua tõhus, läbipaistev ja Eesti jaoks toimiv õiguslik raamistik, mis aitab lahendada investeeringute tegemisel esinevaid takistusi ning teha neid kiiremini. Selleks tuleb välja töötada ajakohane, Euroopa Liidu suundumustele vastav regulatsioon, sh strateegilise projekti legaaldefinitsioon ja seadusesätete sõnastus, millega tagatakse projektide valikumetoodika läbipaistvus, võrdse kohtlemise printsiip jne. Minister kinnitab, et ekspressrajaga vajalikud nõuded ja standardid ei kao, keskkonna arvelt järeleandmisi ka ei tehta, aga kogu menetlus on kiirem, selgema ajaraamiga ja etteaimatavam. „Väldime venitamist, mis ei teeni ei kohalike ega ettevõtjate huve,“ ütleb Keldo.
Küsimustele vastab majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo
Kes ja kuidas lõpuks hindab, kelle projekt ja missugune pääseb ekspressrajale?
Projektide hindamiseks moodustab valitsus komisjoni, kuhu saavad kuuluma riigi esindajad erinevatest seotud valdkondadest.
Mis saab siis, kui sisuliselt ühte asja tahavad rajada paralleelselt mitu ettevõtjat eraldi, näiteks tuulepark + päikesepark + akulahendus + taristu võib maksumuselt tulla üle 40 miljoni?
Taotlusi hinnatakse projektipõhiselt. Seega, ühte projekti võib vedada mitu ettevõtet, oluline on, et projekti enda maht vastaks kõikidele eeldustele. Selgituseks, et see 40 miljonit on minimaalne kapitalimaht, millest alates projekt üldse saab strateegiliseks konkureerida. Energeetika ei ole ainus võimalus, projektid võivad olla ka teistes riiklikult olulistes valdkondades, nt teadus, kaitsetööstus, innovatsioon, tervisetehnoloogia vms. See peab olema suure mõju ja väärtusega ning läbimõeldud projekt.
Kuidas arvestatakse strateegilise investeeringu kriteeriumi riigihangetes?
Ekspressrada ei puuduta riigihankeid. Tegemist on projektidega, mille elluviimisest on huvitatud eelkõige ettevõtted ise ja riigil on omakorda huvi, et need ellu viiakse.
Kui investeeringuplaan on liigitatud strateegiliseks ja sel on potentsiaali saada arvatud n-ö rohelise tulega kiirteele, siis millised tegevused järgnevad?
Kui projekt on tunnistatud strateegiliseks, hakatakse seda kohe ellu viima kas riigi eriplaneeringuga või projekteerimistingimustega vastavalt ühe või teise menetlusloogikale. Teatud tegevusi saab teha paralleelselt ja riik on abiks asjaajamisel.
Kuidas erineb ekspressrada riigi eriplaneeringust?
See annab võimaluse tegevusi teha paralleelselt, näiteks teha keskkonnamõju hindamine ja keskkonnamõju strateegilise hindamine samaaegselt. Samuti, kui ettevõtjal on teada juba asukoht, saab seda kohe kasutada ning ei pea läbi tegema asukoha eelvaliku protsessi. Asukoha leidmisel võib olla abiks ka tööstusalade kaardi investorvaade (maaruum.ee/toostusalad).
Ekspressrada või mitte – sageli takerduvad projektid kohalikes omavalitsustes, olgu siis poliitiliste või huvigruppide erimeelsuste, kogukonna vastuseisu vmt taha. Kuidas kiirteel neid küsimusi lahendatakse?
Igal kohalikul omavalitsusel on võimalus projekti elluviimisel osaleda. Kui see aga mingil põhjusel ei õnnestu, viiakse menetlus läbi riigi eriplaneeringuga ja siis juhib menetlust riik. Samas, on alati võimalus, et tööstusprojektid algatatakse tööstusaladel, mille omavalitsused ise on määranud ja välja pakkunud. Need leiab ettevõtja lihtsalt mainitud tööstusalade kaardilt. Sel juhul ei tohiks asukoha osas kohalikul tasandil probleeme enam olla.
Tundub vastuolulisena – keskkonna ja kogukonna soovide arvelt järeleandmisi ei tehta, aga protsess muutub kiiremaks. Kuidas? Lennujaama fast tracki näide kõlab küll hästi, aga seal saab eelise enamasti see, kes maksab…
Kiirem menetlus ei tähenda, et reeglitele vaadataks läbi sõrmede. Me ei loobu planeerimisprotsessist ega selle põhimõtetest – mõjud tuleb ikkagi hinnata ja protsess läbida, sh kaasamine. Kogukonnaga suhtlemisel muutub menetlus paindlikmaks ja võimaldatakse varajast kaasamist. See aitab vältida edasises menetluses teadmatust ja umbusku, mis võib kogukonnas tekkida.
Kokkuhoid peitub pigem menetluste paralleelses läbiviimises. Lisaks aitab riik tegevusi koordineerida – ettevõttel saab olema kontaktpunkt (ilmselt MKM), kes on partneriks ja abiliseks, et asjad saaksid efektiivselt aetud.
Näiteks kuidas saab tegevusi korraldada paralleelselt, kui ühe järeldused tingivad teise asjaajamise, läbida tuleb iga etapi avalikustamine jmt?
Paralleelselt saab koostada näiteks keskkonnaga seotud hindamisi, mille avalikud dokumendid lisatakse planeeringule. Kui avalikustamise käigus peaks selguma, et aruandeid on vaja muuta, siis see võimalus jääb.
Kes ja kuidas hindab, kas kaasnev keskkonnamõju on oluline?
Keskkonnamõju olulisust saab hinnata vaid konkreetse projekti raames ja see jääb ekspertide ülesandeks.
Kas ja milliseid õigusakte on tarvis muuta, et ekspressrada saaks toimida nii, nagu see ideaalis võiks toimida?
Muuta tuleb päris mitut seadust, et saaksime Eestisse tõhusa, läbipaistva ja toimiva õigusraami. Praegu muudame planeerimisseadust, ehitusseadustikku, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust ja keskkonnaseadustiku üldosa seadust. Võimalik, et tulevikus tuleb veel midagi muuta. Eesmärk on lahendada investeeringute tegemisel takistused ja võimaldada olulisel ettevõtmistel kiiremini teostuda.
