Väikesed koostootmisjaamad annavad lisaks ressursitõhususele ka parema varustuskindluse. Turupõhiselt need aga väiksematel turgudel ei toimi, senised riiklikud toetusskeemid pole ka suutnud alati aidata.
Alustan lugu mõttest, mis jäi kõlama Paides toimunud arvamusfestivalil. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing korraldas festivali raames arutelu „Milline on tuleviku energiavõrgustik?“ ning energia all mõistame siis lisaks elektrile ka soojust ja jahutust.
Selleks, et tagada tarbijale energiavarustuskindlus ja energia taskukohasus ning puhas elukeskkond koos loodusressursside tõhusa kasutamisega, on tarvis mitmekülgset tootmisbaasi, erinevate energiaallikate samaaegset kombineerimist ja mitmekesiseid kohalikke ülekandevõrgustikke.
Kui vaadata ajas tagasi, siis energia on laiatarbekaubaks muutunud just tänu võrgustumisele, mis võimaldab tootjate paljususe. Tugevad ja mitmekesised ülekandevõrgud loovad tegelikult turu ning muudavad selle ligipääsetavaks ka väiksematele ettevõtetele/tootjatele.
Peale toimiva turumajanduse võimaldavad ühendatud võrgud paremat varustuskindlust ja ressursitõhusat majandust. Suurtootmine ja kohalik tootmine peavad olema tasakaalus, et vältida võimsustesse üleinvesteerimist ning hoida ka võrguinvesteeringud kontrolli all.
Ressursitõhus varustuskindlus
Piiratud ressursside tingimustes on kohustuslik pürgida sajaprotsendilise ressursitõhususe poole. Meie kliimaoludes on vähemalt kaheksal kuul vaja hooneid varustada soojusenergiaga. Tänu 2010. aastal alguse saanud riiklikule taastuvenergia toetusmeetmele ning investeeringutoetustele on tänapäeval Eestis suhtelisel levinud lahenduseks linnalähedaste elektri- ja soojuse koostootmisjaamad.
Kütuse põletamisel tekib samaaegselt elektri- ja soojusenergia, mistõttu koostootmisjaamad töötavad kõrge efektiivsusega. Soojus on elektritootmise kõrvaltoode, mis sisestatakse kohalikku kaugküttevõrku ning elekter jaotusvõrku. Koos suitsugaaside soojustagastuse seadmetega on kütusekasutuse efektiivsus saja protsendi lähedane. Valdavalt kasutatakse väiksemates jaamades kohalikku ja lähiümbrusest pärit kütust, mistõttu ei teki turumoonutust ning ka transpordijalajälg on väike. Koostootmisjaamade kütus on kodumaine puit ja just selline osa metsast, mis muuks ei kõlba. Mõistlik puidukasutus jälle loob ja hoiab töökohti just maapiirkondades.
Miks meile üldse kohalik elektritootmine?
Energeetika on elutähtis teenus ja kogu majanduse alus. Just seetõttu on vajalik riiklik plaan ja reguleerimine, et vältida anomaaliaid. Riigi ülesanne on erinevate meetmetega tagada samaaegselt energia olemasolu, kokkulepitud kliimaeesmärgi täitmine ja ka kontrollida, et käitised vastaksid keskkonnanõuetele.
Koostootmisjaamas on kütusekasutuse efektiivsus suurim ja tavalise katlamaja asemel panustab kohalik koostootmisjaam ka elektrienergia varustuskindluse tagamisse. Linnalistes piirkondades on suur energiatarbimise tihedus, kuid tihe asustus tekitab väljakutseid, et hoida tootmis- ja ülekandevõimsused mõistlikul tasemel.
Tootmismaa on piiratud ja elanike ootus elukeskkonnale tõuseb järjepidevalt – puhast elukeskkonda oodatakse aina enam ka linnas. Seetõttu tuleb hoonepõhised tootmised sulgeda, ühendada hooned omavahel võrguga ning panustada linnalähedastesse ja kaasaegsetele keskkonnanõuetele vastavatesse tootmisüksustesse. Ideaalis peaks iga katlamaja omama ka elektritootmise võimet. Erinevate tehnoloogiate areng muudab selle peagi võimalikuks.
Võrgukombinatsiooni on võimalik lisada veel kaugjahutusjaamad ja jahutusvõrgud. Nii saab kasutada looduslikku vabajahutust ja ohutumaid külmaaineid. Kaugküttevõrguga kombineerituna on võimalik tekkiva jääksoojuse ulatuses üldist kütuse põletamist vähendada. Eestis arendatakse kaugjahutust praegu Tartus, Pärnus ja Tallinnas. Tartus on selline keskne jahutussüsteem töötanud juba mõned aastad ja Pärnu esimene kaugjahutussüsteem avati tänavu suvel.
Kohalik tootmine ja omavahel kombineeritud ühendused on see võti, mis võimaldab tänapäeva linnadel muutuda „nutikaks“ ja olla samal ajal efektiivsed. Kuna elektrit läheb niikuinii kohapeal vaja, siis vajalike soojuse baaskoormuste tootmiseks saab kasutada kõige säästlikumaid (kohapealseid) kütuseid. Samuti saab võrguga ühendatud kodumajapidamine või tööstusettevõte oma „ülejääva“ energia odavalt turule viia.
Selliselt toimiks linn sisuliselt ressursitõhusa ja isemajandava üksusena. Kombineeritud kohalikud lahendused on selgelt ressursisäästlikumad võrreldes olukorraga, kus kõik vajalikud energialiigid toodetakse ainult kaugelt kohaletarnitud elektrist.
Kuidas edasi?
Täna varustavad kaasaegsed biomassil toimivad koostootmisjaamad lisaks Tallinnale ka näiteks Tartu, Pärnu, Paide, Sillamäe ja Rakvere hooneid ressursitõhusa soojusega. Samuti paiknevad väiksemad taastuvenergia koostootmisüksused Vinnis, Aravetel, Ilmatsalus, Oisus ja mujalgi, kus soojus suunatakse asula küttevõrku.
Uute käitiste rajamise hoog on aga raugenud, sest turupõhisus klassikalises mõttes väiksematel turgudel ei toimi. Isegi paljuräägitud taastuvenergia tasu pole suutnud investoreid meelitada kõigisse Eesti keskmise suurusega linnadesse koostootmisjaamu rajama. Kui vaadata kaardile, siis kindlasti näiteks Haapsalul, Viljandil ja Võrul on koostootmispotentsiaali, kui vaid majanduskeskkond ja riiklik tellimus sellist arengut soosiks.
Loodetavasti arvestab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ettevalmistamisel olev taastuvenergia oksjonite määrus enampakkumiste tingimuste koostamisel ka varustuskindluse tagamise vajadusega ja toetab ressursitõhusa tootmise arendusvõimalusi Eesti keskmise suurusega linnades.
Kui tulla tagasi kirjatüki pealkirja juurde, siis selge on see, et tänased koostootmisjaamad hakkavad lähitulevikus oma elektritootmisgraafikut järjest rohkem siduma soojuskoormuse vajadusega. Kui riiklik plaan näeb ette vajaduse kohaliku elektritootmise säilitamiseks, siis on selleks vaja välja kujundada ka soodustavad mehhanismid.
