Nutilinna käsitused lubavad uue aja paradiisi. Utoopiat, milles ilmavõrk, asjade internet ja kunstteadvus loovad üdini nidusa keskkonna.
Olustikku, milles ressursside kadudeta jagamine tagab kõigi osaliste heaolu. Pahatihti kipuvad sellised kirjeldused unustama seose loodusega. Kõrgtehnoloogia aga loodust tegelikult ei välista.
Ainult tehnoloogilisest perspektiivist vaadates, on nutilinna lahendusena üpris küps. Suurem osa inimesi kannab endaga kaasas navigeerimis- ja positsioneerimisseadmeid. Meie ümber levib mitmekordne traadiga ja traadita ilmavõrk. Igasugused kaamerad, kiibid ja andurid on muutunud imeodavaks. Ehitustehnoloogia lubab panna püsti pea väliskeskkonnaneutraalseid tarku maju.
Alates USA arhitekti Buckminster Fulleri Old Man’s River City projektist on taruarhitektuursed, kümneid-sadu tuhandeid inimesi koondavad suveräänsed inimeste elu ja töökohti koondavad arkoloogid olnud kohe-kohe käega katsutavad kogukonna haldamise lahendused. Täna ilmselt meenutab kõige enam arkoloogi Apple’i uus, „Kosmoselaeva“ hüüdnime pälvinud peakontor, kuid inimesed seal ei ela. Toimivate keskkonnaneutraalsete arkoloogide ehitamisega on tänaseni küll jänni jäädud, kuid päris suur hulk targaks saada tahtvaid linnu on omaks võtnud ohtralt Fulleri ja itaallase Paolo Soleri vastavaid kontseptsioone.
Linnakeskkonna parendamine
Keda arhitektuuri- või ökouudised huvitavad, on kindlasti lugenud pilvelõhkujate külge poogitud rippuvatest aedadest, propageeritakse mikroaiapidamist, mille näiteks on meie oma iduettevõtte Click & Grow targad taimepotid või akna taga lillekastis tomatite kasvatamine. Linnades kogub populaarsust mesilaste pidamine, tüütute putukate peletamiseks soovitatakse ehitada nahkhiirtele pesakaste ja sarnases laadis linnakeskkonna parendamise projekte jagub küll ning veel.
Tänaseks on inimeste mõtlemine Teise maailmasõja järgsete aastakümnete tehnoutopismist välja kasvanud ja järjest tähtsamal kohal on kooskõla loodusega. Corbusierlikud „elamise masinatest“ koosnevad sotsiaalasumite projektid, mille tulemuseks on Lasnamäe tüüpi jubekeskkonnad, pakuvad täna ainult huvi möödaniku arhitektuurisündmuse, mitte arvestatava elumiljööna. Kui nutilinna mudelina on inimeste arusaamises jäänud kõlama isaac-asimovlike teraskoobaste moodi Masdar City laadsed kooslused, siis „päris“ elu on ja saab olema siiski märksa teistmoodi.
Progress on paljulubav sõna ja kõik olekski ilus, kuid paraku vaatamata tehnoloogilistele hüpetele on inimloomus jäänud suuresti samaks kui sadu aastatuhandeid tagasi koopas lõkke ääres istudes. Päris suur osa inimkonnast on küll kasvanud märksa kultuursemaks, kuid „uue inimese“ ehitamise projektid on viimseni osutunud kohutavaks katastroofiks. Inglise kirjanik, õpetlane, filosoof ja kirikutegelane William Ralph Inge on oma 1920. aastal ilmunud raamatus „The Idea of Progress“ sedastanud: „Meie vanavanemad said aru, et rahvus, kes reisib ringi kiirusega sada kilomeetrit tunnis, peab olema viis korda tsiviliseeritum kui too, kes liigub kakskümmend kilomeetrit tunnis…“
Tehnoloogia mõju
Nutilinna arendama asudes tuleb arvesse võtta, et kui inimloomus pole kolmesaja aastatuhandega suurt muutunud, siis päris palju on inimese kohta ära öeldud juba tsivilisatsiooni algusaegadest. Eepostel, müütidel, vana-aja filosoofidel ja riigitegelastel on inimloomuse kohta sama palju öelda kui nüüdisaja tippteadlastel.
Tehnoloogial on ühiskonnale vältimatu ja radikaalne mõju. Inimtsivilisatsioon sai hoo sisse ratta leiutamisega ja hobuse rangide Euroopasse jõudmine – järk-järgult Hiinast üle Kesk-Aasia, üheksandast kuni kaheteistkümnenda sajandini – kutsus esile uusaja. Rangid võimaldasid ära toita kordades rohkem inimesi, mis tõi kaasa rahvastikuplahvatuse, mis omakorda jättis järjest suuremale hulgale inimestele peale esmavajaduste rahuldamist järjest rohkem aega muudeks tegevusteks ja selline vabadus omakorda pani aluse tööstusrevolutsioonile.
Nutilinna mõistesse on – või peaks olema – arukus sisse kirjutatud. Arukus mitte ainult koolitarkuse, vaid ühiskondade kogemustest õppimise võime mõttes. Elukeskkonna targa kujundamise võrdluseks võib tuua arvutustehnoloogia arengu. Täna ei saavutata suuri arvutusvõimsusi järjest võimsamaid protsessoreid ehitades, vaid suure hulga suhteliselt madala taktsagedusega protsessorite koostoimes. Superarvutid koosnevad tuhandetest pisikestest sõlmedest.
Kui inimloomuse mitte nii tore olemus ja targa linna tehnoloogiline perspektiiv kokku panna, siis peaks saama selgeks, et tark linn saab alguse selle elanikest. Tehnoloogia tähendab kahjuks alati poliitikat ja targa (koos)elamise peale mõteldes peab sellise paratamatusega arvestama.
See toob targa linna arendajad demokraatia küsimuse juurde. Nutilinn tähendab eelkõige võimalikult efektiivset ressursside jagamist ja nendega arvestamist. Inimese (ürgne) olemus on sealjuures kõige olulisem ressurss. E-demokraatia ja selle äkilisus on paljulubavad kontseptsioonid, aga kui palju on keskmises kogukonnas, elik ühiskonnas, inimesi, kes tahaksid ning oleksid võimelised iga päev riigi või kogukonna juhtimisse sekkuma? Selliseid on suure tõenäosusega 20 protsendi ringis.
Mittetegutsemise väärtus
Selline huvipuudus demokraatia vastu ei ole tingimata halb, vaid inimene suudab korraga hallata ainult teatud hulga asju ja üha keerukamaks muutuvas maailmas ei ole võimalik ennast kõigega kursis hoida. Mis omakorda viib tõdemuseni, et riigi- ja kogukonna haldamises on eelistatud taoistlikud wu wei, „mittetegutsemise“, laadsed lahendused. Olukord, kus asjad liiguvad liigutamata.
„Kõige parem juht on see
Kui inimesed vaevalt tajuvad, et ta on olemas
Hea juht räägib vähe
Kui mõni asi saab tehtud
Arvavad inimesed: „Me tegime seda ise“,“ kirjutas „Daodejingis“ taoismi õpetuse rajaja Laozi.
Wu wei printsiibi üheks näiteks saab tuua Tallinna Tehnikaülikooli professori Robert Krimmeri koordineeritav, üle 50 riiki kaasav projekt TOOP. Selle eesmärgiks on tekitada kõikehõlmav lahendus, kus inimene või ettevõte peab riigiga suhtlemiseks andmeid esitama või sisestama ainult ühe korra.
Tao vaimus jätkates, kuid tehnika poole pealt, on suurim tehnoloogiline saavutus see, kui inimene peab hakkama saamiseks kasutama võimalikult vähe tehnoloogiat. Tark linn peaks olema kui mitte päris mets, siis soovitatavalt tihe park, sest puud teevad uuringute järgi inimesed õnnelikumaks, tootlikumaks ja tervemaks. Soovitatavalt võiks „targas metsas“ olla veekogu. Selle asemel, et paigaldada koju kliimasüsteeme, võiks elamise lõunaküljele ehitada suured aknad ja nende ette istutada laialehelised puud. Näiteks vahtrad varjavad suvel päikest, mis võib hoida palava suvepäeva temperatuuri hoovis ja majas kümmekond kraadi madalama ning talvel raagus puude vahelt paistev päike omakorda soojendab tube.
Uued ja edevad elektri või vesinikuga töötavad transpordivahendid on kindlasti toredad, kuid eelistama peaks elukorraldust, kus lasteaiad, koolid, töökohad, meelelahutus ja nii edasi on jalutuskäigu kaugusel. Kus ühistransport on isikliku auto omamisele võimalikult suures osas konkurentsivõimeline alternatiiv. Kus kõik inimesed ei pea omama kõiki asju, vaid kogukonna sees toimib tänases ilmavõrgustunud maailmas populaarsust koguv jagamismajandus.
Tuba võiks olla talvel soe ja suvel jahe. Passiivmaja kontseptsioon on taas tore nüüdisaegne projekt, kuid sama moodi võiks arhitektuuris vaadata nõndanimetatud „maalaevade“ (ingl earthship) bioarhitektuurse lahenduse poole. Pinnast täis topitud autokummidest või plastpudelitest saab päris ägeda maja.
Inimeksistentsiks on hädavajalik puhas vesi. Mis on üha kahanev ressurss. Veepuhastusjaamade koormust võiks võimalikult suurel määral vähendada eraldades majapidamises „halli“ ja puhta vee ning viimase võikvõimalikult suurel määral taaskasutada. Millele võiks lisada sademete kogumislahendused. Esimesed sammud on juba tehtud poorsest puust valmistatud membraanide vallas, mis teevad soolasest veest joogivee. Teatud juhtudel võib meie parasvöötmes olla mingi mõte kõrbetingimusteks välja mõeldud õhuniiskuse püüdjatel. Tänapäeval on ilmselt võimatu elik ebaotstarbekas selliseid asju järele teha, kuid Paracase ja Nazca kultuurid suutsid aastatuhandeid tagasi välja mõelda maailma ühes kuivemas paigas, Nazca platool, tänaseni toimivad nõndanimetatud puquios-veesüsteemid.
Vanad õppetunnid
Iidsed kultuurid on meile tõestanud ka, et arukate mastaapsete maastiku ümberkujundamisprojektidega on võimalik Soomaa-laadsesse lodumetsa rajada korralik tsivilisatsioon. Boliivia põhjaosa Beni ja Moxose tasandikel õilmitsesid kahe aastatuhande vältel kultuurid, mis suutsid Amazonase poolt regulaarselt üle ujutatud piirkonda rajada efektiivse põllumajanduspiirkonna, kus kasvatati nii teravilja, loomi kui tegeleti vesiviljelusega.
Targa linna elanikud vajavad tööd. Olgu linn nii nutikas kui tahes, kaubad ja teenused peavad liikuma. Tarkvara ja teenused on üha kasvav äri, kuid inimesed vajavad asju. Suur tööstus oli, on ja jääb – teatud valdkondades pole mastaabiefektiga mõistlik sõdida. Ühelt poolt tööstus üha enam robotiseerub ja vajab järjest vähem töölisi, teiselt poolt pakub üha arvestatavamaid lahendusi mikrotootmine. USA armee on välismissioonide tarbeks välja mõelnud merekonteinerisse mahtuva mikrotehase, kus on võimalik toota põrutada saanud või kulunud tehnikale varuosi. 3D-printerid ei ole veel tööstuse mõttes lõpuni küps tehnoloogia, kuid CNC-pinkide oma on praktiliselt valmis.
Tänast tsivilisatsiooni kannab elekter ja targa linna ehitamisel tuleb paraku arvestada järgiproovitud tehnoloogiatega. Tuul ja päike ei ole kahjuks tänase tehnoloogilise taseme juures lõpuni pädevad elektritootmise lahendused ning vähemalt mõnda aega sõltuvad inimkooslused veel suurtest elektrijaamadest ja ülekandevõrkudest. Päikese- ja tuuleenergia puhul ei ole probleemiks isegi niivõrd tehnoloogia kuivõrd elektri talletamise lahendused. Esimesed paljulubavad näited on Los Angeleses olemas juba võrgu mastaabis elektrisalvestamise tehnoloogia vallas, mille väljundhind on madalam tuuma- ja fossiilkütuste baasil toimiva elektritootmise omast. Tesla on juba aastaid pakkunud Powerpacke, mis küll tänaseni on pigem täiendav kui peamine elektrilahendus.
Nagu korduvalt mainitud, seisab tark linn ressursside targa haldamise vundamendil. Kuid selle juures on üks „aga“ – mitte ükski inimene ei taha elada Exceli tabeli laadses keskkonnas. Kui see nii oleks, siis oleks kõige „targem“ ühiskond Hiina kommunistlik keisririik koos sealsete kunstteadvuse toetatud massjälgimise ja sotsiaalsete aupunktidega. Kuid vaatamata üha suuremateks vendadeks muutuvatele Google’itele ja Facebookidele, ükski natukenegi mõtlev Lääne inimene sellist maailma ei igatse.
Kontroll ja vabadus
Ressursse on ühelt poolt ometigi vaja hallata ja teiselt poolt inimesed ei salli totaalset kontrolli. Lõpuks võib pisut nurjatum elektritootja inimese kaugloetavast arvestist viimase kohta päris palju teada saada, rääkimata internetiteenuse pakkujatest. Kahe äärmuse – kontrolli ja vabaduse – vahel tuleb leida võimalikult „kuldne“ kesktee. Sellise kesktee leidmine on ühekorraga teadus, kunst kui maagia. Mida ühe kogukonna elik riigi haldamine on alati endast kujutanud.
„Me seisame hiiglaste õlul.“ Uued inimeste elu paremaks muutvad avastused sünnivad tunnustades mineviku saavutusi. Tark on arvestada inimese ürgse loomusega. Sellega, et inimene on paljus tänaseni parajalt metsik. Me ei tea, kui palju on loendamatute nutilinna projektide juures joonistatud SWOT-maatrikseid, aga päris suur osa sellest maatriksist peaks olema pime. Hõlmamatu. Osa, mille võiks jätta kunstnike ja maagide hallata.
