Kliimapoliitikat ja eriti selle viimast revolutsioonilist Euroopa Komisjoni ettepanekut – Fit for 55 – on küll välis- ja siseajakirjanduses valitud detailides lahatud, kuid seejuures on jäänud varju EL-i kliimapoliitika mõned olulisemad fundamentaalsed omadused ja küsimus Eesti võimalustest enda kliimapoliitikat ise juhtida.
Eriti oluline on selliste omaduste avamine nendele sektoritele, mis alles nüüd hakkavad EL-i kliimapoliitika mõju majandustulemustes tundma. Eriti transpordi, laevanduse, ehituse, põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas.
Tänaseks on selge, et EL-i kliimapoliitikal on rohkem seost poliitikaga ja vähem kliimaga. Seda põhjusel, et EL-i KHG marginaalse jalajälje (7,3% Maa iga-aastase arvestusliku heitme) vähendamist neto-nulli kommunikeeritakse ülemaailmse kliimaprobleemi lahendusena. Jättes arvestamata 92,7% saastet tekitava Maa. Selle asjaolu peitmiseks jäetakse meile heitmete vähendamise mõju osas teadlikult vale mulje ning lämmatatakse võimalikud kliimapoliitika reformi arutelud veel kiirema liikumise vajadusega, sest muidu maailm põleb.
Mängu juhib suur poliitika
Tõsiasi on, et EL-i liikmesriikidel on kehtiva poliitika tingimustes kaduvväike roll kliimamuutusi juhtida. Küll aga on selline roll Hiinal, Indial, USA-l, Venemaal jt suurtel saastajatel, kus pööret veel näha ei ole. Maailm on tervikuna kasvutrendis. On ka selge, et Pariisi kokkulepe on küündimatu ja täitmiseks vaid neile, kes soovivad ja peavad seda vajalikuks. Siiani ei ole suutnud arenenud riigid täita võetud kohustust abistada iga-aastaselt rohkem kui 100 miljardi euro ulatuses arenguriike majanduse roheliseks struktureerimist. See võtab hästi kokku, kuhu oleme kliimapoliitikaga liikumas – teeme midagi, kuid vaid näiliselt.
EL-i ainus mõjus panus kliimamuutuste juhtimiseks saab olla uue efektiivse rahvusvahelise kokkuleppe põhialuste väljatöötamine, sellise kokkuleppe allkirjastamisele riikide veenmine ning sellise lepingu täitmisele kaasaaitamine. Ka rahvusvaheline energiaagentuur pidas energiasektori neto-0 heitme raportis toimivat rahvusvahelist kokkulepet kriitiliselt vältimatuks ja kiireloomuliseks. Seega on kõik muu suures pildis poliitiline asendustegevus, mis võimaldab mõningate näiliselt kliima-aateliste poliitikute, ametnike ja ettevõtjate mõjuvõimu ja varade akumuleerimist, tehes sellega rohkem kahju, hägustades fookust ja kulutades aega.
Peab tunnistama, et toimiva kliimapoliitilise rahvusvahelise kokkuleppe eeskõneleja saab olla vaid riik, või riikide ühendus, kelle „kodu“ on korras. Mõistan, et EL-il on kliimapoliitiliselt hea algpositsioon selleks ning sellist positsiooni proovitakse järjest suuremate KHG vähendamise loosungitega kindlustada. Mõistetav, kuid mitte kestlik, sest läbiv eesmärk on tõstatatud kitsalt rohepöördeline, geopoliitiliselt isoleeritult. Selliselt ennast imetledes ja pimesi jätkates jookseme aateliselt vastu seina.
Unistused läbisegi reaalsusega
EL-i panus maailmamajanduses on väike, järjest marginaliseeruva rolliga, ning suurema sõltuvusega Venemaast ja Aasiast. Praegune kliimapoliitika kurss on neid suundumusi kiirendav. Kui soovime enda rolli ja positsiooni parandada, siis ei saa seda teha kitsalt oma kliimatrummi tagudes, vaid targalt mängides – analüüsides tervikpilti. EL-il on targem seada eesmärk majanduse ümberstruktureerimisest selliselt, et see on kestlik. Ja seal ei ole (meist vähe sõltuv) kliimamuutuse juhtimine peaeesmärk, vaid looduse mitmekesisuse ja taastootmise, sotsiaal, majanduse, turvalisuse jt kõrval üks olulistest tervikut moodustavatest sammastest.
Poliitiku vaatest on ehk arusaadav, et valijat on pidevalt vaja toita signaaliga progressist. Olgu selle mõõdikuks majanduskasv, rahvastiku juurdekasv või KHG vähendamine. Kliimamuutuse juhtimine on ju põhjendatult oluline. Seda on valijale lihtne müüa. Kuid kahjuks müüakse kliimapoliitikas valijale progressi visiooni soovide ja unistustena, arvestamata elulisi fakte ja seda, kas teekond on üleilmselt ettenähtav ja siht pakutud vahenditega saavutatav. Nii ka Eestis. Arengukavades jutustatakse visioon ilusast tulevikust ja õigusaktidega reguleeritakse mugavalt esmajärjekorras seda, mis kaudsemalt jõuab valijani. See on ka üks põhjus, miks reguleeritakse kliimapoliitikas peaasjalikult pakkumise poolt (tootjad) ning vähem nõudluse poolt (tarbijad).
Nii jätame kõrvale tõsiasja, et tarbijate hulga kasv ja selle massi kasvav nõudlus naudingute järele ja puuduse vältimise järele on otsene kliimamuutuse survetegur. Seni, kuni survetegurina ei nähta tarbijat, ei saa ka tarbija vastutada kliimamuutuse eest. Seni kuni tarbimise nõudlust rahuldavad tootjad on süüdi kliimamuutuste tekitamises, ei võta tarbijad vastutust muuta enda käitumist – tarbida vähem ja eelistada säästlikumaid tooteid.
Oht jääda sabassörkijaks
Eesti poliitikutel meeldib viidata riiklikele arengukavadele. Õiguslikult ja sisuliselt on arengukavad õigustuseks nõuda ministeeriumitel tegevuseks raha riigieelarvest ning on täitmiseks vaid valitsussektorile, nii nagu tõlgendus sobib. Kuna arengukavad kujundab valitsus täitmiseks iseendale, siis ongi valitsussektor mugavalt arengukavade ringkaitses, otsustades ise, mis kui palju täitmiseks on. Ootuspäraselt loosunglik on ka arengukava „Eesti 2035“.
Eestis tuleb kliimapoliitilise vastutuse võtmiseks hakata kliimapoliitikat juhtima riigikogul. Seadusega saab seada lisaks valitsussektorile ülesandeid ka erasektorile, sh tarbijatele.
Seega, kui Eestil on tõeliselt poliitiline soov hakata kliimapoliitikat tähendusrikkalt juhtima, tuleb alustada selleks vajaliku ühiskondliku kokkuleppe selgitamisega ning kliimavaldkonna raamseaduse loomisega.
Käsk on üks efektiivsemaid avalikke meetmeid kutsuda esile ühiskondlikku muutust. Oluliselt piiratum ja selle võrra lihtsamini kontrollitav ühiskond ei ole utreering. KHG põhine plaanimajandus ongi EL-i kliimapoliitika alustala ja seni ainuke utoopiline lõppsiht, kui pimeusklikult kliimaeesmärgi ülimusega jätkata.
Kas Eesti on EL-i kliimapoliitika plaanimajanduses võitja või kaotaja, sõltub sellest, kui palju võtame ise vastutust enda elukeskkonna kujundamise üle.
Vaja on analüüsida, kas oleme juba põhjendamatult liiga palju loovutanud vastutust EL-i institutsioonidele ja sellega minetanud võimaluse võtta ise vastutust. Iseseisva riigina peaks meil olema võime otsustada ise neid küsimusi, mida vältimatult ei ole vaja anda EL-i institutsioonidele. Kliimapoliitika on üks neist.
Maksumäära piir on määramatu
Mis on täpselt see rahaline kasu, mida Eesti saab teiste liikmesriikide kohustusi kandes EL-i liikmesriikide ülese KHG vähendamise (55% 2030 vs 2005) plaani täitmisel. Liikmesriikide ülene eesmärk võimaldab paindlikumalt EL-i eesmärki täita, kuid mitte Eesti oma. Ja sellisel juhul peab olema ka sellele vastav boonussüsteem.
Analoogiat kohaldades on ka EL maailmas vastutasuta täitnud ju teiste riikide kohustusi KHG vähendamisel. Erinevalt ülejäänud maailmast on EL-il õiguslikud vahendid oma soove maksma panna ning Eesti on seni oma vastutust minetava rolliga nõustunud.
Eestil on valik minna senise vooluga kaasa, kuid selle juures peab arvestama, et siis nõustub Eesti kliimapoliitikas vastutuse loovutamisega.
Kuigi kliimapoliitika ei ole EL-i aluslepingute järgi ühenduse ainupädevusse kuuluv valdkond, oleme olukorras, kus Eestil puudub võimalus vastavalt enda eesmärkidele paindlikult kujundada enda kliimapoliitikat. Vastutust tagasi võtta on keeruline, sest EL-i kliimapoliitika alustala – heitmekaubandussüsteem – on juba Euroopa Komisjonis kehtestatud. Samuti kliimapoliitilise suveräänsuse taastamiseks peab murdma Brüsseli umbes 20 aasta paksuse bürokraatia ja eneseõigustuse barjääri.
Siiani klammerduvad poliitikud ja ametnikud kaks dekaadi vana poliitika külge, mis senise perspektiivitu lähenemise muutmise vajadust ei tunnista ega võimalda. Senise süsteemi perspektiivitust näitab EL-i ettevõtete konkurentsivõime vähendamine tasemele, kus EL-i KHG vähendamise uued saavutused saavad tulla vaid kolmandatele riikidele sama süsteemi kehtestamisega. See on esimene katse importida EL-i kliimapoliitika kulu kolmandatesse riikidesse.
Tõsi, sellise ettepaneku õigusliku aluse vaidlused veel kestavad, kuid sisuliselt on tegu piiril kohaldatava EL-i turule pääsemise maksuga, mille määr on sõltuv süsteemi määratud toote CO2 mahukusega. Seega peaksid kolmandate riikide tootjad hakkama oma tootmist kujundama ümber vastavalt EL-i maksupoliitikale. See tõstatab küsimuse kolmandate riikide vastureaktsioonidest ja -meetmetest. Ja ei ole vähetähtsam, et EL-i piirimaksu omavahendite tulust ca ¾ (6 mld €) on kolmandate riikide asemel oodatud laekuma hoopis EL-i tootjatelt.
Kahjuks on ülalkirjeldatud meede juba eelnevalt väljatoodud põhjustel ankurdatud EL-i heitmekaubandussüsteemi (HKS) külge. See tähendab lühidalt, et CO2 maksumäär ajas kasvab, kuid maksulagi on prognoosimatu.
See on tekitanud HKS-i kohustuslastele olukorra, kus investeeringuid, sh CO2 vähendamisse, ei tehta, sest see on riikliku rahalise kohustuse määrmatuse tõttu hoolsuskohustust järgides liiga riskantne rahapaigutus. Juba paari aasta pärast on selline määramatus reaalsus ka teistes sektorites.
Õnneks on HKS-ile olemas kliimapoliitikas sobilikum investeeringute tegemiseks piisavat õigusselgust ning kliimapoliitika eesmärkide täitmisel liikmesriikidele suuremat otsustusõigust andev alternatiiv.
Selline HKS-ist kulutõhusam, subsidiaarsem ja proportsionaalsem alternatiiv on võimalik viia ellu juba kehtiva keskkonnatasude seaduse CO2 saastetasu instrumendina, kus EL-is ühtlustatud lähenemiseks on võimalik vajadusel sätestada saastetasu ühtlustatud miinimummäärad. Määrad, mida liikmesriikidel on võimalik vastavalt riiklike kliimaeesmärkide muutunud vajadusele ise tõsta.
Selline ühtlustatud CO2 maksumäär oleks samuti EL-i piiril kohaldatult märksa õiglasem, selgem ja vastuvõetavam ka kolmandatele riikidele, sest kaoks siseturu eelistamise argument ning piirimaksu senise ettepanekuga kaasnev seni veel hoomamatu mahuga bürokraatia.
Artikkel ilmus 2021. aasta ajakirja TööstusEST energeetika erinumbris. Kõik artiklid loetavad siin.
Ajakirja trükiversioon jõuab kõikide Eesti tööstusettevõteteni:
