Kõrged energiahinnad põhjustavad kogu Euroopas ärevust, sest samaaegselt on kaalul Euroopa ja maailma kliimaneutraalsuse eesmärk.
Ka Eesti riik on nõustunud 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning Eesti Energia otsus lõpetada põlevkivist elektri tootmine enne 2030. aastat on oluline samm selle suunas. Need otsused toovad kaasa tõsise arutelu elektrienergia varustuskindlusest, mida põlevkivienergeetika Eestile täna veel võimaldab.
Elektri nõudlus peab kogu Euroopas, aga ka meie piirkonnas, kiiresti kasvama, et kliimaneutraalsust saavutada. Sirgeim tee selleks on elektriautode, soojuspumbade ja CO2 heitmeta elektrolüüsitud vesiniku kasutamine terase, ammoniaagi ja kemikaalide tootmises. Sisuliselt tähendab see kaks korda enam elektrit võrreldes tänasega. Samas on juba lahti rullumas Euroopa energiakriis, mis on alles alguses.
Energeetika vajab uut lähenemist
Tõenduspõhine ei ole arvamus, et peatselt hinnad „normaliseeruvad“. Fundamentaalselt on realiseerumas kaks globaalset pikaajalist sündmust – kliimamuutus ja dekarboniseerumine. Esimese mõju kohta on 2021. aasta heaks tõendiks, et kliimamuutusega kaasnevad kuumalained, mis pärsivad nii tuuleenergia kui Põhjala hüdroenergia toodangut, tõstes samas suvist elektrinõudlust jahutuseks. Hinnates IPCC hiljutist aruannet, on täiesti kindel 1,5 °C temperatuurikasvu ületamine, mis tähendab klimaatiliste anomaaliate järjepidevat intensiivistumist.
Teiseks dekarboniseerimine, mille esmane etapp on kivisöest ja põlevkivist elektri ja kaugkütteenergia tootmise lõpetamine lähema 20–30 aasta jooksul. See tähendab tohutut maagaasi nõudluse kasvu Jaapanis, Koreas, Hiinas, Saksamaal, Taanis, Suurbritannias, Hollandis ja USA-s, samas kui Euroopas on maagaasi tootmine languses. Järgmine etapp peab olema maagaasi tootmise ja tarbimise piiramine, mille tagajärg on ja saab lähikümnenditel olema hinnatõus.
Tihtilugu vaatame, kuidas on olukord Eestis, kuid eriti elektri puhul, mis liigub sekunditega suurtel kiirustel ja suurtes kogustes, on energiavarustuse mõttes õigem vaadelda kogu Balti riikide turgu. Eriti peale ühist lahtiühendamist Vene elektrisüsteemist 2025. aastal oleme sisuliselt energiasaar, mis ühendatud Poolaga. Juba praegu kujundavad Balti piirkonna hinda olulisel määral Läti ja Leedu gaasielektrijaamad. Sellest ka üha kerkivad hinnarekordid. Objektiivne fakt on ka Narva elektrijaamade tootmisest välja langemine vanuse ning vanade odavate põlevkivikaevanduste ammendumise tõttu. Muutused on möödapääsmatud.
Kõikjal ümbruskonnas energia defitsiit
Energia on paraku valdkond, kus loevad ainult numbrid. Kui tarbitavaid megavatte on rohkem kui toodetavaid, jäävad mõned lihtsalt ilma.
Balti riikide põhivõrgu ettevõtjad esitavad kodulehtedel täpseid tunnipõhiseid tootmise ja tarbimise andmeid. 2021. aasta jaanuar-mai keskmine Baltimaade tarbimisvõimsus oli 3277 MW, maksimaalne 4790 MW ja madalaim 2013 MW.
Võttes kokku tänase süsinikheitmeta elektritootmise ehk tuule, päikse, hüdro ja biomassi põletuseelektrienergia, saame keskmiseks 1020 MW ehk defitsiit on keskeltläbi 2256 MW, maksimaalselt 4174 MW, mida täna katame impordi, maagaasi, põlevkivi ja Leedus ka masuudi põletamisega.
2030. aasta perspektiivis võib lahutada sellest ca 800 MW elektri importi Venemaalt ja 700 MW põlevkivijaamades toodetud elektrit. Tundub, et varustuskindlust on ees ootamas probleem ja mitte üksikutel päevadel, vaid kütteperioodi keskmisena. Siia pilti tuleks lisada fakt, et Rootsi põhivõrguettevõte andis äsja teada, et Lõuna-Rootsi energiapiirkond (SE4), mis ekspordib energiat Leetu, Taani, Saksamaale ja Poolasse, on normaalsel talvel ka ise defitsiidis 3100 MW. Ka Soome on elektrienergia defitsiidis nii aasta keskmisena ja eriti talvel, sõltudes Rootsi ja Venemaa impordist.
2256 megavatti on Balti riikide keskmine energia defitsiit.
Muretsemiseks on põhjust. Taastuvenergial on täita oluline roll elektritootmise järk-järgulisel dekarboniseermisel ning on selge, et selle osakaal tulevikus nii Eestis kui ka teistes mainitud riikides kasvab ja peabki kasvama. Kuid see ei lahenda muret küttehooajal, sest näiteks 2021 oli 1.–18. veebruar tuuleenergia toodang keskmiselt 15% võimsusest. See tähendab, et kui ka 2000 MW paigaldatud, siis kätte saab keskmiselt 300MWe ja mitte üks päev, vaid 18 päeva.
Aga teeme rohkem tuulikuid? Loodame? Mis juhtuks, kui Balti riikidesse paigaldada tänasest neli korda rohkem tuulegeneraatoreid? 2021 tegelike jaanuar-mai andmete alusel oleks keskmine piirkonna defitsiit ikkagi 1550 MW ja maksimaalne ca 4000 MW. Elering eeldab, et statistiliselt tagab 16% võimsuse varustuskindlusest taastuvenergia. 2021. aasta Balti võrguoperaatorite faktiliste tunniandmete alusel aga selgub, et statistiline varustuskindlus ei toimi jaanuaris, veebruaris ega märtsis, sest tarbijal on vaja ju tegelikke megavatte, mitte statistilisi.
Salvestamise tehnoloogiad tekitavad küsimusi
Taastuvenergia üks eripära on kannibalism, mis tähendab, et kõik tuulikud teatud suuremas piirkonnas, nagu Läänemere põhja- või lõunaosas, toodavad elektrit samal ajal. Seda aitab selgitada pilk igaõhtustele ilmauudistele, mis näitavad, kui suured on Eestist mööduvad kõrg- ja madalrõhkkonnad. Kui paigaldada ühte piirkonda suurte toetustega palju tuulikuid, juhtub ka Eestis see, mis Saksamaal ja Taanis juhtus madala nõudlusega aastal 2020 regulaarselt – hinnad lähevad negatiivseks.
Tootjatel on motiiv toota negatiivse hinnaga vaid seni, kuni toetused katavad kahjumi ära. Iga lisanduv seisev tuulik süvendab aga miinust, mis tähendab, et suures mahus tuulikute paigaldamine vajab enam toetamist, sest nad söövad ära teiste tuulikute tootlust. See on objektiivne tegelikkus.
Tihti räägitakse salvestusest ja vesinikust kui võluvitsast. Paraku on siin selged tehnilised ja majanduslikud reaalsused. Hüdropumplad on küll head salvestid ja võimaldavad mitmel tuuletul või päikseta tunnil elektrit toota ja leevendavad hinnatippe, kuid vajavad vee pumpamiseks 20–25% rohkem elektrienergiat kui toodavad.
Seega on nad netotarbijad. Samuti patareid ja vesiniksalvestus – kuna need on väga kõrge kapitalikuluga, peavad nad maksimaalse koguse tunde aastas tulu tootma ehk sisuliselt peavad pea iga päev suutma salvestada võimalikult odavalt ja müüma võimalikult kallilt. On reaalsus, et Kruonise n-ö odav 900 MW võimsusega hüdropumpla tootis 2020. aastal omaniku andmetel vaid 0,7 TWh ehk 9% suuruse koormusteguriga.
Väikereaktor pole asi ulmevaldkonnast
Nende näidete toomine ei ole püüd pisendada taastuvenergia või salvestusmeetodite võimalusi, vaid osundamine varustuskindluse küsimuse olulisusele. On selge, et järgmise kümne aasta jooksul peab energia kusagilt tulema ning CO2-heide peab vähenema.
Kuid ainus juhitav CO2 heitmeta suuremahuline elektritootmisliik on tuumaenergia, mis on kõigi piisava mägijõgedeta põhjamaade – Soome, Rootsi, Kanada – oluline energiaportfelli osa.
Tõsi, nagu ka päiksepaneelide ja tuulikute tootmisel, kulub tuumajaama rajamiseks betooni ja terast ning lisaks ka käitamiseks tuumkütust. Samas näiteks Rootsi Vattenfalli jaamade kohta on auditeeritult tuvastatud eriheide 4 g/kWh.
See on madalam kui IPCC määratud tuule ja päikseenergia eriheide. Tuumaenergiast süsinikuneutraalsemaks minna on üsna raske. Raskesti on hoomatav tuumakütuse energiatihedus, sest vaid 20 t tuumkütusega, mis mahult on 3 m3, saab toota ca 2,4 TWh elektrit.
Mõned kahtlejad on esinenud skepsisega, kas Fermi Energia kaalutavad tehnoloogiad üldse kunagi valmivad.
Väikereaktor ei ole ulme, vaid maailmas mitmel pool juba päriselt tootmiseelses etapis. Juba novembris valib Kanada suurim elektriettevõte Ontario Power Generation tehnoloogia, millega alustab loamenetlust ning seejärel ehitust 2024. aastal.
Ka mitmed USA energiaettevõtted on sõlminud kokkuleppeid väikereaktorite rajamiseks. Reaalsemad on reaktorid, millel on suurem käitamise ja reguleerimise kogemus, eriti Euroopas, sest nagu kõik automootorid töötavad sõltumata silindri suurusest sarnaselt, nii ka tuumareaktorid.
Väiksemad reaktorid võimaldavad olemuslikult kõrgemat ohutust, paremat jahutust ning väiksemaid rajamisriske. Nii Poolas, Tšehhis, Rumeenias, Hollandis, Soomes, Rootsis, Suurbritannias ja Prantsusmaal on asutud tõsiselt väikereaktoreid riiklikult kaaluma, arendama või planeerima.
Sama kallis kui Auvere jaam
Võib kahelda ökonoomikas, kuid praegu pole mõtet vaielda üksiku euro omahinna pärast, küsimus on riigi elektrienergiaga varustamise kindluses ja süsnikneutraalsuse saavutamises. Fermi Energia jaoks referentstehnoloogiat arendav GE Hitachi on järjepidevalt jäänud 300 MW reaktori puhul alla ühe miljardi USD jääva kapitalikulu juurde. See on samas suurusjärgus Auvere 300 MW põlevkivielektrijaama 630 miljoni euro suuruse hinnaga. Kuid tuumajaama puhul on kütusetsükkel koos jäätmekäitlusega vaid 8% tootmiskuludest ning miljonite tonnide tuha ja CO2 taevasse heitmise pärast ei pea muretsema.
Sellest hoolimata on maailmal ja Eestil taastuvenergiat vaja ning seda kordi enam kui praegu Balti riikides toodetakse. Seejuures peame omama tasakaalustatud varustuskindlust, mis annaks meile majandust arendava kliimaneutraalse energiatootmisportfelli.
Tuumaenergial ei saa Baltimaades olema tootmisliigina juhtroll, kuid see on tehnoloogia, mida on põhjust Balti rahvaste huvides kaaluda. Tuumaenergia on keeruline nagu kliimaneutraalsuse saavutamine tervikuna. Samas on Eesti ajalugu tõestanud, et end kokku võttes ja sõpradega koostööd tehes oleme ilmvõimatute ülesannetega hakkama saanud.
Artikkel ilmus 2021. aasta ajakirja TööstusEST energeetika erinumbris. Kõik artiklid loetavad siin.
Ajakirja trükiversioon jõuab kõikide Eesti tööstusettevõteteni:
