Eestisse investeerimiseks ei ole toetavat signaali

Eesti on EL-i ja senisest selgemalt nüüd ka tsiviliseeritud maailma ääremaa – terroristliku Venemaa naabriks olemine tähendab muude asjaolude kõrval suuremaid riske siia investeerimisel ning kõrgemat riskipreemiat.

See omakorda tähendab, et peame pingutama teistest riikidest veelgi enam, et investeeringuid just siia tehtaks. Peame suutma luua siin eelise. Pingutama riigina teistest rohkem. See on reaalsus, millega peame arvestama.

Nii peab riik siia investeerimise soodustamiseks olema ettenägelik, täitma hoolsuskohustust ning tegema teadlikke otsuseid. Ei saa lubada vigu, sest korra kaotatu tagasiloomine võib olla liiga kallis. Riik ja valitsus peavad olema vajalike otsuste tegemisel kiired, sest kaotatud aeg toob majanduskahju.

Milliseid signaale saadab Eesti riiklik poliitika praegu potentsiaalsele investorile?

Investoritel pole rahapaigutuse tegemiseks õiguskindlust

Eesti ettevõtjad on üldiselt turuusku, hästi kohanevad, ettevaatavad, ja teevad teadlikke investeerimisotsuseid. Kuid sellest konkurentsivõimelisena püsimiseks ei piisa. Kui tururiske saab Eesti ettevõtja mõistlikult hinnata, siis regulatiivsete riskide hindamine on muutunud kui mitte võimatuks, siis mõttetuks

Regulatsioonid, mis võivad investeeringute tootlust vähendada või muuta need lausa väärtusetuks, tekivad ootamatult isegi Riigikogule. Näiteks EL-i eesmärk 55 mammutpaketi eelnõude osas: siin hakatakse alles kokku arvutama selle erinevate osade negatiivset mõju Eesti majandusele. Kuid otsused on juba tehtud. Ja see on alles 2030 perspektiiv. Näiteks EL-i 2050. aasta kliimaeesmärgist lähtudes ootab ees veelgi üllatusterohkem regulatsioonide „musta kasti“ periood.

Lisame niigi ebakindlasse regulatiivsesse keskkonda näiteks ühe kuuga poliitiku mõttest kehtivasse õigusakti jõudnud energiaettevõtete „liigkasumi“ maksustamise meetme, mis solidaarsuse sildi all ilma suurema kärata vastu võeti. Selline praktika ei anna kindlust investeerida, kui igal hetkel võib regulaator oma suva järgi, kehtivat õigust rikkudes, kohaldada uusi makse ja vähendada investeeringute tootlikkust.

Solidaarsuse sildi all EL-i aluslepingute rikkumine on rahva esindamise uus ebakvaliteetsuse tase. Eriti kahjulik on selliste otsuste signaal potentsiaalsetele investoritele, et elektritootmisesse on riskantne investeerida. Ja seda olukorras, kus kogu Euroopa vajab hädasti uusi elektritootmise võimsusi.

Riigi tekitatud kriisis ei saa Eesti ettevõtjad riigile loota

Eesti pikaajaline energiapoliitika on viinud meid tulemusteni, kus Eesti tarbijatele ja tootjatele on elektri hind kõrgem kui Põhjamaades. Probleem oli kohal enne, kui Venemaa algatatud sõda seda süvendas.

Kriiside ajal vajavad ettevõtjad tegevusperspektiivi säilitamiseks riigilt ennekõike olukorra stabiliseerimist ja signaali, et kriisi põhjustest, seostest ja mõjust on saadud aru ning reageeritakse proportsionaalselt. Elektri kõrge hinna küüsis olles on riigi käitumine näidanud, et ettevõtjate peamise sisendkulu – elektri, hinnaleevenduse osas lahendusi ei pakuta. Sellel aastal maksab Eesti tarbija elektrienergia eest ca üks miljard eurot rohkem kui eelmisel aastal.

Olgu, Eesti ei saagi üleöö tootmisvõimsuste defitsiiti lahendada ning Eesti ainuvõimuses ei ole Eesti hinnapiirkonnas elektrihinnas olulise kulu – CO₂ maksukulu – piiramine, ent Eesti ettevõtjate toetamine on võimalik ja kiiresti tehtav. Seda enam, et meie naaberriigid oma ettevõtjaid ju toetavad.

See tähendab, et kui Eesti jätab elektrihinna kulukomponendile proportsionaalselt reageerimata, siis halveneb siinsete ettevõtete konkurentsipositsioon veelgi. Muu hulgas saab tarbija kaela kõrgemad kohalike toidutoodete hinnad ja Eesti tooted asendatakse välismaistega, mille hind märksa konkurentsivõimelisem.

Puudub tahe teha vajalikke, kuid poliitiliselt keerulisi otsuseid

Oleme väike, avatud majandusega riik. Seda enam ei saa me lubada, et anname riskide juhtimise teiste kätte. Ei tohi jätta end EL-i suurriikide meelevalda, kes meid ära kasutavad. Kliimapoliitika, millel LULUCF-i näitel on otsesed negatiivsed tagajärjed Eesti majandusele, on sellise ebaõigluse ehe näide.

Ebaõiglane on EL-i intensiivne ja majanduskahju toov sekkumine, kus kliimaeesmärkide täitmiseks nõutakse Eesti majanduse ümberkorraldamist puhtalt sellepärast, et Eesti on üks metsarikkamaid riike Euroopas. Jättes tähelepanuta, et oleme enda kasvuhoonegaaside heidet vähendanud enim võrreldes 1990. aastaga.

Objektiivselt puudub vajadus hakata Eesti majandust ümber korraldama EL-i kliimaambitsioonide täitmiseks. Lõppeks tähendab see seda, et Eesti täidab EL-is odava ääremaa rolli, kus kliimaeesmärkide täitmine on kõige odavam. Sellega kaasnev majanduskahju jääb Eesti rahva kanda.

Eestil on viimane aeg päriselt hakata meie majanduselu juhtima.