Ida-Virumaa tööstuse tuumaks olnud põlevkivielektri ja põlevkiviõli tootmine peab lõppema vastavalt 2035. ja 2040. aastal. Mis aga tuleb selle asemele? Vaatame lähemalt kolme suurt käigusolevat Ida-Viru tulevikutööstuse projekti.
Viru Keemia Grupp (VKG) alustas biotoodete tootmiskompleksi rajamisega. VKG on tööstusettevõte, mille põhiäri on seotud põlevkivist laevakütuste tootmisega. Põlevkiviõli on nõutud kaup globaalsel laevakütuste turul, seega nii kaua, kuni jätkub nõudlust ja regulatsioonid lubavad põlevkiviõli toota, ettevõte seda ka pakub. Samas aga käivad tööd biotoodete tootmiskompleksi arendamisega.
VKG biotoodete arendusjuht Lauri Raid selgitab, et kui praegune Eesti paberipuidu kasutamine piirdub ekspordi ja energeetikas kasutamisega, siis biotootmise suuna tekkimine lubaks minna vähem efektiivsest kasutamisest väärtust loovale väärindamisele.
„Erinevalt Soomest ja Rootsist ei ole Eestis täna ühtegi VKG tüüpi planeeritud biotootmise tehast. Rajatav tehas oleks ainulaadne ning aitaks astuda sammu edasi Eesti ja Ida-Virumaa majanduse mitmekesistamise ja keskkonnaeesmärkide täitmise suunas, vastates maailmas pidevalt kasvavale nõudlusele liikuda biotoodete suurema kasutuse poole,“ ütleb Raid.
Numbrite keeles tähendaks kohapealne paberipuidu väärindamine otsest lisandväärtust ca 250 miljonit eurot aastas, kuni 250 otsest töökohta ja vähemat 1000 tootmist teenindavas väärtusahelas. VKG biotoodete tootmisüksus planeerib toota 730 GWh taastuvelektrit, mis on 28% Eesti 2021. aasta roheelektri toodangumahust. Tänase energiakriisi valguses on stabiilse režiimiga taastuvelektri tootmisallikad strateegiliselt tähtsad.
Biotoodete tootmisüksus
Planeeritava kompleksi tootmisvõimsus on sõltuvalt tootest ja toorainest 330 000–500 000 tonni biotooteid aastas ning aastane toormevajadus on 2–2,3 miljonit kuupmeetrit männi-, kuuse-, kasepaberipuitu ja puiduhaket. Puidutoorme vajadus kaetakse kohaliku puidu ning Lätist ja Leedust imporditava puiduga. Tootmiskompleks hakkab järgima kõige rangemaid Euroopa Liidu keskkonnanõudeid nii õhu- kui veepuhastuse ja kasutuse osas.
Raidi sõnul võimaldaks kavandatav biotoodete tootmiskompleks lisaks tavalisele tselluloosile toota ka lahustuvat tselluloosi.
„See on arendusprojekti puhul meie prioriteetne suund, kuna lahustuv tselluloos on tekstiilitööstuse toore,“ sõnab ta. Siiani on tekstiilitööstuse peamisteks tooraineteks olnud puuvill ja sünteetilised kiud, mille keskkonnajalajälg on märkimisväärne: puuvilla kasvatamiseks kulub suur kogus vett ja sünteetiliste kiudude tootmine baseerub naftasaadustel.
„Lahustuvast tselluloosist saadav kiud aitaks asendada puuvilla, pakkudes toorainet näiteks viskooskanga tootmiseks,“ kirjeldab Raid. „Lõpptoodete hulka kuuluvad rõivad, kangad, lõng, aga ka tsellofaan, švammid ja muud. Lahustavat tselluloosi kasutatakse lisaks bioplastiku, süsinikkiu, plastifikaatorite tootmiseks. Tooret kasutatakse ka näiteks atsetaatide tootmiseks keemiatööstuses.“ Lisaks toodaks uus tehas veel tallõli ja taastuvenergiat, bioväetisi ja kasvuparendajaid.
„Perspektiivis avab puidu väärindamine meile piiramatud võimalused. Biotoodete kompleksi tootmistsüklit arendades on võimalik laiendada tootespektrit mitmekümne komponendini alates vedelkütustest kuni süsinikkiududeni välja,“ sõnab Lauri Raid.
VKG plaan on ehitada Lüganuse valda kompleks välja aastaks 2027 ja praegu ollakse arendusprojektiga Raidi sõnul graafikus. Möödunud aasta lõpus toimunud hankega valis Lüganuse vald eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) läbiviijaks Hendrikson & Ko. KSH-d tehakse nii potentsiaalsete asukohtade kui ehitatava tootmisüksuse tervikmõjude suhtes. See pikaajaline protsess võtab aega kuni kolm aastat. Järgmiseks verstapostiks on KSH I etapi aruanne, mis peale kooskõlastusringe peab valmima 2023. aasta suvel.
Biotootmiskompleksi investeerimismaht ulatub Raidi sõnul ühe miljardi euroni. „Investeeringute tegemiseks on vajalik, et regulatiivne keskkond oleks stabiilne ning minimaalselt keskpikaks perspektiiviks teada,“ märgib ta. „Halvem, mis võib juhtuda, on see, et projekti planeeringu ajal muutuvad kriitilised valdkonnad kardinaalselt. Meie projekti puhul on see kindlasti toorme kättesaadavus. Seega – regulatiivne keskkond ning tulevane metsanduse arengukava on määrava tähtsusega.“
Null-heitme keemiatööstus
Eesti Energia eesmärk on jõuda 2040. aastaks ringmajandusel põhineva süsinikuneutraalse keemiatööstuseni. Sel teel asendatakse vedelkütuste tootmine järk-järgult plasti ja teiste tööstusharude jaoks tarvilike ühendite tootmisega ning põlevkivi kõrval võetakse toorainena kasutusele plastijäätmed ja vanarehvid. Üksiti peaks lahenema nende raskesti käideldavate jäätmetega seotud keskkonnaprobleemid Baltimaades.
Eesti Energia juhatuse liikme Margus Valsi sõnul algas üleminek ringmajandusel põhinevale keemiatööstusele mitu aastat tagasi, kui arendati välja võimekus töödelda pürolüüsimeetodil ümber vanarehve.
„Tööstuslikul tasemel alustame vanarehvide ümbertöötlemist järgmisel aastal,“ ütleb ta. „Praegu loome sarnast võimekust prügiplastide pürolüüsiks. Enefiti pürolüüsitehastel on potentsiaal töödelda ümber kogu Baltimaades tekkiv ja muul moel taaskasutusse mittesobiv jäätmeplast ja vanarehvid.“
Pürolüüsiprotsessis tekib kolm peamist toodet: kergem õli, raskem õli ja põlevkivigaas. „Üleminekul keemiatööstusele asume esimesena keemiatoodeteks väärindama kergema fraktsiooni õli, seejärel põlevkivigaasi ja raskemat õli ning paralleelselt tegeleme koos tehnoloogia- ja arenduspartneritega parima CO2 püüdmise tehnoloogia valimisega, et CO2 kinni püüda ja samuti uuteks toodeteks väärindada,“ räägib Margus Vals.
Tema sõnul on pürolüüsitehnoloogial põhinev ja ringmajanduse põhimõtteid järgiv plastide ümbertöötlemine suund, mille poole vaatab enamik maailma suurimaid keemiatööstusettevõtteid.
„Eesti Energia arendavate projektide ning Enefiti pürolüüsitehastest tekkivate toodete vastu on väga suur huvi ning Eestil riigina potentsiaal kujuneda valdkonna liidriks,“ usub ta.
Ta viitab ka rahvusvahelise energiaagentuuri IEA värskele prognoosile, mis osutab, et kuigi fossiilkütustel põhinev vedelkütuste tootmine väheneb keskkonnasõbralikumate transpordilahenduste läbimurde tõttu järgmiste kümnendite jooksul märkimisväärselt, kasvab nõudlus naftakeemiatoodete vastu oluliselt.
„Kui oleme suutelised naftast toodetud jäätmeplastid ja vanarehvid uuesti naftakeemiasektori sisendiks andma, tekib meil konkurentsieelis, sest tänu ringmajanduslikule protsessile jäävad täiendavad barrelid naftat välja pumpamata.
Peamine väljakutse ei ole seega niivõrd hetkeolukord majanduses, kuivõrd selgitustöö, et meie visioon, sh süsinikuneutraalsuse saavutamine, on teostatav,“ selgitab Margus Vals. „Ajaloolise pärandi tõttu samastatakse põlevkivi kasutamist põletamisega. Põlevkivi kasutamine pürolüüsimiseks ringmajanduse põhimõtetel keemiatoodete tootmisel on kliimaplaanidega kooskõlas ning vähendab globaalseid emissioone, loob kõrgepalgalisi töökohti ning kasvatab majandust.“
Peenkemikaalide tootmine
Akadeemik ja Tallinna Tehnikaülikooli keemia- ja biotehnoloogia instituudi emeriitprofessor Margus Lopp nimetab põlevkiviõli põletamist vandalismiks. Tema töörühma eesmärk on põlevkivist kasulikud ained kätte saada teisiti kui õli valmistamise kaudu.
Tallinna Tehnikaülikooli ja Alexela tütarettevõtte OÜ Kerogen on viis aastat tegelenud projektiga, mille eesmärk on hakata tootma põlevkivist kemikaale keemiatööstusele. Novembris sai allkirjad projekti kolmas etapp.
Tegemist on katsetehnoloogiaga, mille käigus põlevkivist eraldatakse esmalt selle orgaaniline osa ehk kerogeen ja muundatakse see keemiatööstuses väga laialdaselt kasutatavateks dikarboksüülhapeteks. See tootmine muudaks kogu lähenemist põlevkivikeemiale, mis on seni põhinenud põlevkiviõli tootmise kõrval- ja jääkproduktidel (fenoolid, resortsinoolid, bituumen jm).
Dikarboksüülhapetest on võimalik toota biolagunevaid plaste, kõikvõimalikke ehitusvahte või nende lisandeid, õlide lisakomponente. Praegu saadakse vajalikud dikarboksüülhapped peaasjalikult naftapõhisel kemikaalide töötlemisel ning kerogeenil põhinevat tootmist pole maailmas veel üldse olemaski.
Lopi sõnul prooviti põlevkivist otse kemikaalide kättesaamist 1960ndatel, aga tootmiseni tookord ei jõutud. „Tehti väga head uurimistööd, kuid praegu on meie käsutuses tänapäevasemad vahendid ja me saame liikuda kaugemale,“ ütleb Lopp. „Ma ei tea, et maailmas keegi põlevkivile sellisel kombel läheneks. Kukersiidi-tüüpi põlevkivile, nagu ta meil on, sobib see aga väga hästi.“
Lopp ütleb, et tänu projekti eelmistele etappidele on käes lähteandmed ja nüüd ehitataksegi nende alusel katsetootmine.
„Loome uue tehnoloogia, see peab hakkama tööle ja siis saame anda lähteandmed ettevõttele, kes ehitab tootmise,“ selgitab ta. „Ise loodan, et ehk läheb tootmisüksuse ehitamiseks juba enne projekti lõppu, sest ega meil siin midagi oodata pole. Näiteks Hiinas tegeletakse väga aktiivselt põlevkiviuuringutega.“
Tootmisprotsess on Lopi sõnul keeruline ja selle loomisel tuleb koguaeg pidada silmas ka keskkonnaeesmärke. „Eesmärk on luua puhas tootmine,“ lisab ta.
