Ootame tööstuse uuestisündi. Kuidas see peaks tulema?

Eesti majanduses on segased ajad. Kõlab klišeena, aga kui toimuvasse süveneda, ilmneb, et varasematel kümnenditel oli pilt klaarim – kui oli üleilmne majanduskriis 2008, siis oli kriis kõigil ja selle piirid olid konkreetsemad. Nüüd räägime aastaid kobarkriisist, aga mingeid selgeid piire, algust, kulgemist ja lõppu on sel keeruline eristada.

Kõige hullem on olukorra juures see, et kuskilt otsast pole mõistetav, millal ja mille arvelt majanduslik tõus tulevikus peaks saabuma. Oleme statistiliselt jõudnud majanduse kasvufaasi, aga see kasv ei tule paraku tööstusest ja lisandväärtuse suurenemisest, vaid tarbimisest ja riigisektorist.

Niisiis, Eesti tööstusmaastikul on tunda seisakut. Justkui ootame, et midagi peaks kusagilt tulema ja riigi majanduslikule arengule, sh tööstusele hoo sisse lükkama. Keegi aga täpselt ei tea, mis see olla võiks.

Valitsus lubas mõne aasta eest, et rajame tuule- ja päikeseparke, toodame odavat rohelist energiat ning siis tuleb meile mühinal suure energiatarbega tööstust, andmekeskusi jmt. Täna on olukord nõndamoodi, et suur osa tuuleparkide arendustest on vaid mingis etapis paberil ja ka suuremahuline tööstus hoiab miskipärast küünlaid vaka all. Elektrilevi juht Mihkel Härm kinnitas hiljutisel konverentsil, et viimase kümne aasta jooksul pole tarbimist võrku lisandunud. On juurde tulnud võimsust aku- ja päikesejaamade näol, ent mitte tarbimist. Seega – elame soovunelmates, andmata endale aru, et reaalsuses asjad ei edene.

Elektritarbimine tammub paigal

Ei saa öelda, et suuri projekte pole jutuks olnud ja plaanidesse võetud. Realiseerunud on nendest siiani vaid aasta eest Narvas tööd alustanud Kanada investori mahnetitehas NPM Narva. Lootus püsib ka Pärnusse Destiny Energy Singapore poolt kavandatud metanoolitehase valmimise osas aastal 2028.

Samas, kui palju on alguses suure furooriga väljakäidud projekte, mis on asjaajamisse takerdunud või mille kohta on juba enam-vähem kindlalt teada, et nad kunagi ei realiseeru. Kasvõi sinnasamasse Pärnusse planeeritud veel üks metanoolitehas, mille kohta Hollandi ettevõte Power2X teatas läinud aasta suvel Pärnu linnavalitsusele, et projekt jääb pooleli.

Nii selle projekti hääbumise, kui ka teiste patiseisus olemise tõttu on Eesti viimastel aastatel ilma jäänud õige mitmest võimalikust miljardiinvesteeringust. Juba ammuilma hingusele läinud puidurafineerimistehase rajamise plaanist rääkimata. Ka VKG biotoodete tehase rajamise kavatsust saadavad mitmed küsimused – tootmisüksuse ehitamine läheb üha kallimaks, saastekvootide hinnaga on keerulised lood, riskid on liialt suured, mistõttu välisinvestorid kahtlevad. Imaveresse Fibenol tehti, aga see on ka suuresti vaid teadus- ja katseprojekt, mitte arvestatava mahuga tootmine.

Muudkui ootame mingi imevaldkonna saabumist, mis peaks tööstustoodangu ja koos sellega ka majanduse hoogsale kasvule lükkama. Samal ajal aga lammutame kas otse või kaudselt, aga siiski järjekindlalt siinmail traditsioonilisi tööstusharusid – põlevkivitööstust, puidutööstust, tegelikult ka mitmeid muid valdkondi, sest lisanduvad nõuded, tasud ja maksud pärsivad järjest enam just väiksemate kohalike ettevõtete tegevust.

Energia hind saab määravaks

Samal ajal pole me riigi ja ühiskonna tasandil selgeks vaielnud isegi seda, millist elektrit me lõppude lõpuks soovime. Nagu öeldud, (mere)tuuleparkide rajamine toppab, päikesepargid on osutunud arendajatele kahjumlikuks, gaasijaamade hanked käivad, aga ka need on esialgsest plaanist maha jäänud.

Kusjuures, teades praegu taas pilvedesse kerkinud maagaasi, ja üldse kütuste hindu, ilmneb, et toodame taastuvenergiat palju tahes, lõppeks määravad energia hinna ikkagi fossiilsed kütused. Kas see on jätkusuutlik ja tarbijatele vastuvõetav?

Aga äkki seda suuremahulist tööstustarbimist meile ei tulegi. Vähemalt enne, kuni me poliitiliselt elektritarbimise hinnastamises midagi oluliselt ei muuda.