Eesti vajab värske raporti sõnul tugevamat kutseharidust, meil on ülearu palju kõrgkoole, millel on ülemäära omavahelisi kattumisi, ja liiga väikesed ettevõtted, millel on raskusi innovatsiooni elluviimisega.
Sel sügisel valminud Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi rahvusvahelise hindamise raporti autorid soovitavad Eestil oluliselt tihendada teadusasutuste ja ettevõtete koostööd, toetada innovatsiooni ettevõtluses ning panna paika realistlik siht teaduse riigieelarvelise rahastamise suurendamisel.
Raporti autorid märgivad, et Eesti kõrgharidussüsteem on teadusartiklite avaldamise poolest edukas, aga valdkonnad, millele uuringud keskenduvad ei ole alati ettevõtete ja riigi seisukohast olulised. Samamoodi esineb Eestis ekspertide hinnangul raskusi kõrghariduse pööramisega ühiskonna vajaduste poole ja leidub tõendeid, et majandus saaks kasu kutseoskuste suuremast andmisest. „Kokkuvõttes põhjustavad need tegurid oskuste defitsiiti nii äri- kui ka avalikus sektoris. Seda defitsiiti võimendab kutsehariduse mõne ala madal maine. Kutseharidust tuleb tugevdada, et saavutada tööjõu oskuste õige tasakaal,“ märgitakse raportis. Hindamisraporti autoritele jäi mulje, et praegu kaebavad Eestis kõik tööstusprotsessidele spetsialiseerunud tööliste, tehnikute ja operaatorite puuduse ning akadeemilise haridusega spetsialistide ülekülluse üle.
Oluline koostöö
Ekspertide arvates raskendavad ülikoolides vajalike muutuste läbi viimist vanamoodsad juhtimisstruktuurid, mis teevad strateegia formuleerimise keeruliseks ja enamus kõrgharidusasutusi takerdub takistustesse, kui nad püüavad muutusi läbi viia. Ekspertide arvates tuleks riigiülikoolide juhtimist muuta nii, et rektori määrab nõukogu, kus enamus kuulub ülikoolivälistele liikmetele. Lisaks võiks igas ülikoolis olla prorektor, kelle peamine ülesanne on teadmussiire ühiskonda. Akadeemilised teemad peaksid jääma ülikooli senati või sarnase akadeemilise kogu arutada, kuid strateegia ja ressursside jaotamine peaks olema nõukogu määratud juhtkonna otsustada. Mõne sammu selles suunas on Eesti tänavu veebruaris vastu võetud ja 1. septembrist kehtima hakanud kõrgharidusseadusega juba ka teinud.
Raporti autorid märgivad, et vaatamata kõrgharidusasutuste arvu vähenemisele viimasel ajal (2005. aastal ehk tippaastal oli neid 49, praegu on 20 – toim), on neid riigi väiksust arvestades endiselt palju.
„Eesti ülikoolid võidaksid profileerimisest; see tähendab strateegilisest spetsialiseerumisest nii, et kõrghariduse ökosüsteem on kooskõlaline, sisaldamata liiga palju kattumisi või lünkasid, ning lubab ühe ülikooli „väikseid“ valdkondi viia üle teise, kus nad pole kriitilisest väiksema kaaluga.
Eesmärk peaks olema ülikoolide ökosüsteem, kus eri ülikoolide erinevad tugevused täiendavad teineteist ja saavad kasu sünergiast, vähendades intellektuaalsete ja finantsressursside fragmenteeritust,“ õpetavad raporti koostajad.
„Kõrghariduse andmise vallas ongi haridus- ja teadusministeeriumi ning ülikoolide vahelised lepingud juba selle suunaga, kuid seda lähenemist tuleks laiendada ka ülikoolide teisele ja kolmandale missioonile – teadusuuringutele ning teadmussiirdele ühiskonnaga.“
Liiga palju mikroettevõtteid
Ent ülikoolide juhtimise ja nende teadusprojektide rahastamise korralduse täiustamisest ei piisa Eesti majanduse innovaatilisemaks ja teadusmahukamaks tegemiseks. Raportist selgub, et probleem pole üksnes kõrghariduse ja teadussaavutuste pakkumise, vaid ka nõudluse poolel.
„Ettevõtete suuruse poolest iseloomustab Eestit suurfirmade väike osakaal ning mikroettevõtete suur osakaal – see on põhjus, miks rahvusvahelises võrdluses paistab Eesti ärisektor silma madala teadus- ja uuringutegevuse intensiivsusega,“ nendivad eksperdid. „Ärisektori nõrk absorbeerimisvõime on innovatsioonile suureks takistuseks ja selle probleemiga on vaja kiiresti tegeleda.“
Mujal on just suurfirmad need, mis veavad tööstusinnovatsiooni, aga Eestis, nagu öeldud, on selliseid ettevõtteid vähe. Abi pole ka sellest, et Eestis majanduse käibes on suur välisfirmade osakaal, sest nende siinset toodangut ei iseloomusta üldiselt kõrge lisandväärtus. „See üsna vaene struktuur ei ole üldse lootustandev – eriti kui arvestada, et rahvusvaheliste ettevõtete praegused investeeringud ei paista toimivat „õppeplatsdarmina“ kohalikele innovaatoritele. Väikestele või perifeersetele riikidele on ohuks ka see, et rahvusvahelised ettevõtted ei pane sealseid allüksusi tingimata juhtima oma parimaid juhte,“ kustutab raport lootuse, et välisfirmad ja -investeeringud võiks saada Eesti välja vedajaks keskmise sissetuleku lõksust.
Raporti koostajate hinnangul on Eesti innovatsioonipildil „eredaid täppe, aga enamik neist on üsna õrnad“. Eredateks täppideks on kindlat tüüpi veebi- ja tarkvarapõhised ettevõtted ning e-valitsus, kuid Eesti vajab innovatsioonivõimekuse kasvu äris ja riigis laiemalt. Eesti on kuulus küll mõnede idufirmade-ükssarvikute poolest, kuid kogu tööhõivesse annavad kiiresti kasvavad firmad siiski väikese panuse ja väike on tööhõive ka tööstuse teadusmahukates sektorites.
Seetõttu vajab Eesti majanduse edasist moderniseerimist. Esiteks, soodustades struktuurset pööret uuemate, kõrgema tootlikkusega sektorite poole, ning teiseks, parandades vanade ja uute sektorite tootlikkust toote- ja protsessiinnovatsiooni, sealhulgas automatiseerimise abil.
Selleks soovitavad eksperdid Eesti valitsusel kinni pidada enda võetud kohustusest jõuda teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni riigieelarvelises rahastamises ühe protsendini SKP-st. Sellele eesmärgile ei ole Eesti, nagu sel aastal palju räägitud, tegelikkuses palju lähemale jõudnud ja lubavad pole ses osas ka lähiaastad.
Selleks, et ettevõtted teadus- ja arendusprogrammide viljasid paremini vastu suudaksid võtta, oleks mõistlik näiteks kasutada grandipõhiseid inimkapitali ettevõtetesse paigutamise skeeme jmt. Riigiettevõtetele aga võiks kehtestada nõude vähemalt teatud minimaalses ulatuses investeerida teadus- ja arendustegevusse või tellida samal hulgal teadus- ja arendustööd väljastpoolt ettevõtet. Samuti soovitavad autorid püüda saada Eestisse välisinvesteeringuid, mis toovad kaasa teadus- ja arendustegevust – näiteks lisades välisinvestoritele tehtavatesse pakkumistesse tööjõu koolitamist ning sidemete loomist teadusasutustega. Eestis juba tegutsevaid rahvusvahelisi firmasid võiks motiveerida siinseid töötajaid firma otseste vajadustega võrreldes n-ö üle koolitama, et majandusse valguks rohkem teadmisi rahvusvahelisest ärist.
Teadmussiire ülikoolidest ärisse
Palju tähelepanu pöörab raport ülikoolide ja äri vaheliste sidemete parandamisele. Ekspertide meelest tuleks Eestis luua mitme Euroopa riigi eeskujul innovatsiooniagentuur, mis toetaks teadus- ja arendustegevust ettevõtetes, ning arendada välja firmade vajadusi arvestav innovatsiooniteenuste pakett.
Samuti soovitavad asjatundjad tugevdada organisatsioone, mis aitavad teadustulemusi viia ettevõtlusele lähemale ja leida ettevõtetele sobivaid teadmuspõhiseid lahendusi. Raporti autorid nendivad, et Eesti on liiga väike, et üles ehitada üks paljude erinevate tehnoloogiate arendamisega tegelev keskus, nagu näiteks Soomes (VTT) või Saksamaal (Fraunhofer). Nad leiavad, et selle asemel võiks tugevdada ülikoolide teadmussiirde üksusi või luua ülikoolideülene üksus, mis muuhulgas võiks teha suurtes asjades koostööd mõne välismaise innovatsiooniagentuuriga.
Raportis soovitatakse riigil senisest rohkem tähelepanu pöörata ka innovatsiooninõudluse tekitamisele – riigihangete kaudu, standardimisega, maksude abil, teadlikkuse tõstmise kampaaniatega. Ekspertide hinnangul pole Eestis selles vallas süsteemset tööd tehtud, pikaajaline strateegia puudub ja kui leidubki mõni edulugu, siis see on sündinud pooljuhuslikult.
Kuna riigihangete kaudu innovatsiooni edendamisega kaasneb mitmesuguseid tehnilisi, poliitilisi ja administratiivseid riske, siis riigiametnikud seda teed kuigi meelsasti ei kasuta. Eksperdid arvavad siiski, et nõudluse tekitamise viisidest oleks see Eestile parim, sest see on sama hästi kui ainus viis, kuidas saab soodustada innovatsiooni ilma riigi otseseid kulutusi teadus- ja arendustegevusele suurendamata.
Iga algus on keeruline
Sellepärast, et seni ei ole innovatsiooni edendamisele suunatud riigihanked Eestis suurt kasutust leidnud, soovitavad asjatundjad mitte muretseda. Algus on kõigis riikides läinud raskelt, kuna säärased hanked nõuavad ametnikelt teistsugust lähenemist.
Nende hinnangul on praegu hoopis paras aeg innovatsioonihankeid jõuliselt toetada, võttes kohustuse kindla osa riigihangetest suunata innovatsioonihangetesse, luues üksuse, mis toetab nende läbiviimist kogu riigis, ja nõudes kõigilt riigiasutustelt hangete abil innovatsiooni toetamise pikaajalist strateegiat.
Hea teada
- Raport („Peer Review of the Estonian R&I system“) valmis Eesti riigi initsiatiivil, Teadus- ja Arendus-
nõukogu tellimusel ning Euroopa Komisjoni toel. Selle autorid on Marja Makarow, Erik Arnold, Luigi
Mercuri, Ian Tracey, Lena Tsipouri, Dermot Mulligan, Martin Schmid ja Patrick Vock. - Raporti saab alla laadida aadressilt rio.jrc.ec.europa.eu/en/library/peer-review-estonian-research-and-innovation-system-final-report.
