Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu (ERMEL) hinnangul vajab pakendivaldkond korrastamist ning selle eeldus on kõikide osapoolte soov koostööd teha ja senisest suuremalt panustada.
Olgu märgitud, et Eestil lasub EL-i liikmena kohustus võtta 2025. aastaks ringlusse vähemalt 65% pakenditest ja 2030. aastaks vähemalt 70%. Eestis tekib aastas ligi 500 000 tonni olmejäätmeid, SEI Tallinna segaolmejäätmete uuringu järgi on olmejäätmete seas 32% pakendijäätmeid.
Toidu pakendamine vältimatu
OÜ Eesti Pakendiringluse juhatuse esimees Alder Harkmann, kes kuulub ka ERMEL-i juhatusse, märgib, et ringmajandusmudeli järgi on kõige olulisem jäätmetekke vältimine, aga tunnistab, et kahjuks ei ole see pakendite puhul alati võimalik. Harkmann toob näiteks toiduained, mille puhul ei saa tagada alati hügieenireegleid, kuna väga keeruline on osta ja müüa lahtiselt jogurtit, püreed või suppi.
Harkmann selgitab, et pakendite ringlussevõtt, teisisõnu pakendite käsitlemine ringmajanduse mudeli järgi algab, nagu ringmajandus ikka materjali valikust ja disainist. Tänases maailmas ei ole tema sõnul olemas täiuslikke materjale, mis oleksid hästi kerged, steriilsed ja samas ka ülihästi taaskasutatavad.
„Jah, meil on pakendimaterjalina olemas paber, klaas ja metall, aga ka näiteks puit ja PET-pudelid, mida on hea ringlusse võtta, kuid neil ei ole selliseid omadusi, nagu paljudel teistel plastidel,” kirjeldab Alder Harkmann olukorda. „Lisaks on küsimus ressurssides – kas meil on mõistlik vedada näiteks tomateid klaasist või vetsupaberit metallpakendis. Ei ole. Seetõttu peamegi leppima, et kõiki pakendeid ei suudetagi praegu ringlusse võtta. Samas peame arvestama, et tehnoloogia areneb ja võib-olla homme juba on.“
Sorteeritud pakend ringlusse
Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuhi Margit Rüütelmanni sõnul suunatakse Eestis ringlusse kõik selleks sobivad materjalid, mis ei ole visatud olmeprügisse. „Õigesse konteinerisse viidud klaas-, metall-, papp- ja paberpakend võetakse ringlusse ligi 100-protsendiliselt,” ütleb ta. „Probleeme on osa plastikute ja komposiitmaterjalidega, kuid nende ringlussevõtu lahenduste puudumine ei ole mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa probleem.“
Seetõttu oleks tema hinnangul eriti oluline, kui toidutootjad investeerivad uutesse pakkeliinidesse või uutesse pakkematerjalidesse. Lisaks on vaja teha mitte ainult toiduohutusalane, vaid ka ringmajanduse analüüs. Rüütelmann märgib, et materjalid, mida pakendites kasutada, tuleks läbi mõelda juba investeeringuprotsessi alguses.„Jäätmete liigiti kogumine on väga oluline ringmajanduse eeldus, sest mida rohkem on võimalik materjale puhtalt kätte saada, seda rohkem on võimalik neid uuesti ringlusse suunata,” räägib ta.
Edu nimel on vajalik koostöö
Tootjavastutusorganisatsioon OÜ juhatuse liige Kristiina Dreimann tõdeb, et praegu taaskasutatakse Eestis ca 80% sorteeritud materjalidest. „Praegused sihtarvud on meil täidetud – pakendijäätmeid kogume kokku nii palju, kui oleme EL-ile lubanud,” kinnitab Dreimann. „Koguseid saame suurendada järjest ja samm-sammult, aga selleks peaks omavahel koostööd tegema nii pakenditootja kui pakendaja, aga ka tarbija, omavalitsus ja riigiesindajad.“
Ühe lahendusena pakendijäätmete probleemile nähakse ka nn ökomodulatsiooni – madalamat tootjavastutuse tasu pakenditootjatele, kelle tooted on kergesti sorteeritavad ja ringlusse võetavad.
„Kui ökomodulatsioon teha kohustuslikuks, annab see tootjale lisaindikatsiooni pakendidisainiga teadlikult tegeleda,” on Dreimann veendunud. „Aga on üks konks, mida keeruline lahendada – suur osa pakendist tuleb Eestisse impordituna ja seda osa ökomodulatsiooniga mõjutada on väga keeruline.“
Pakendijäätmete kontekstis on oluline ka komposiitmaterjalide laialdane kasutus – üht materjali teisest eraldada on tihti keeruline kui mitte võimatu.
