Kuigi põlevkivi kasutavate vanemate energiaplokkide elushoidmine tähendab energiafirmale praegu kümneid miljoneid lisakulusid aastas, lubab Eesti Energia need alles hoida seni, kuni turule on lisandunud piisav kogus kiiret reageerimist võimaldavat uut ja juhitavat energiatootmist.
Küll tuleb valitsusel aga kiiremas korras ära lahendada reservvõimsuste turu küsimus, sest riigi pikaajaline varustuskindlus ei saa tugineda ligi 60 aastat vanadel põlevkiviplokkidel.
Rohepööre on jõuliselt sekkumas energeetikasse, mistõttu ka Eesti elektrivarustust on juba lähiaastatel ees ootamas põhimõttelised muudatused. Kusjuures muudatused ei puuduta üksnes elektritootmise struktuuri oodatavat muutust.
Pikalt ettevalmistatud lahtiühendamine Venemaa elektrivõrgust, mis peaks aset leidma juba 2025. aasta veebruaris, toob kaasa ka süsteemiteenuste turu avamise, mis võimaldab Balti riikidel edaspidi iseseisvalt enda elektrisüsteeme ohjata.
Millisena nähakse Eesti lähemate aastate elektriturgu riigile kuuluvas Eesti Energias ja kuivõrd selged on need eesmärgid, mille poole püüelda, räägib lahti Eesti Energia juhatuse esimees Andrus Durejko.
Kuivõrd Eesti Energias on selge, mil moel hakkab varustuskindluse tagamine toimuma pärast 2026. aastat, kui lõppeb omanikupoolne ootus 1000 MW juhitava võimsusreservi tagamise osas?
Varustuskindluse plaanid teeb Eestis Elering, seega puudutab see küsimus eelkõige Eleringi. Mõistagi ei saa riigi pikaajaline varustuskindlus tugineda juba praegu ligi 60 aastat vanadel põlevkiviplokkidel. Eesti vajab uusi juhitavaid tootmisvõimsuseid. Vanemad põlevkiviplokid ei suuda juba praegu katta turult teenitava rahaga enda püsikulusid. Eesti Energia seisukohast vaadatuna ei saa me pikaajaliselt jätkata võimsusreservi teenuse pakkumist, kui see meile üksnes kulusid tekitab.
Oluline on, et võimsusreservi osas tekiks Eestis turg, mis võimaldaks sellesse valdkonda investeeringute toomist. Seega, kui Elering otsustab, et turul juba konkurentsivõime kaotanud vanu põlevkivi kasutavaid energiaplokke on varustuskindluse tagamiseks veel vaja, siis tuleb leida ka kate nende ülevalhoidmise kuludele.
Kuidas seda eesmärki on võimalik saavutada?
Oleme juba mõnda aega uurinud vesiniku kasutamise võimekusega gaasielektrijaamade rajamise võimalusi. Paraku ei leidnud valitsus möödunud aastal selles valdkonnaga edasi liikumiseks üksmeelt, aga olenemata sellest uurime neid võimalusi Eesti Energias kindlasti edasi. Oleme veendunud, et Eesti vajab varustuskindluse rajamiseks kiirelt reguleeritavaid tootmisvõimsuseid.
Kust juhitav võimsus peaks tulema, kui suund on võetud põlevkivijaamade sulgemisele?
Varustuskindluse tagamiseks peaks Eesti tuleviku jaoks strateegiliselt planeerima reservvõimsusi ja juhitavaid tootmisvõimsusi. Eesti Energia juhitav tootmisvõimsus on praegu üle 1300 megavati. Jaanuarikuu külmad ilmad ja tekkinud energiapuudujääk näitasid hästi, et kõik meie reservid olid töös ja neid oli vaja, mistõttu ilma sellise reservita ei pääse me ka tulevikus ja uued juhitavad võimsused peavad tekkima.
Põlevkivijaamade eripära on, et nad on juba üpris vanad ning nad pole ka selgelt juhitavad. Kui turule tuleb 15-minutiline hinnastamistsükkel senise ühe tunni asemel, tähendab see seda, et kiirelt juhitavat võimsust on turule väga vaja. Oma plaanides kohandame ja moderniseerime selleks põlevkivijaamu, näiteks suurendame biomassi ja uttegaasi kasutamist kütusena ja vähendame põlevkivi osakaalu, aga see ei paranda nende juhitavuse kiirust.
Juhitavate võimsuste osas panustab Eesti Energia ka salvestusse, et suudaksime osaleda süsteemiteenuste turul, mis avaneb ka Eestis pärast desünkroniseerimist. Praegu me juba osutame süsteemiteenuseid Soome võrguoperaatoritele. Lisaks on plaanis rajada põlevkivist väiksema süsinikujalajäljega tootmisüksusi. See on gaasi-vesiniku hübriidjaam, mille planeering näeb tulevikus ette sajaprotsendilist vesinikukasutust, aga üleminekufaasis ka gaasi. Eelistatult kohalikku biometaani, kui suudame seda piisavas koguses Eestis toota.
Kuivõrd päevakorras selle hübriidjaama rajamine praegu on, sest eelmisel aastal poliitikud ju ühte võimalikku rahastamisplaani ei toetanud?
Jah, oli üks võimalus kasutada raha, mis oli juba ka eelarves sees, aga meie pakutud lahenduse osas üksmeelt valitsuses ei leitud. Ent see ei tähenda, et Eesti Energia sellesse edaspidi ei investeeri. Kuna varustuskindluse tagamine on kriitiline teema, oleks protsess olnud muidugi kiirem, kui otsus oleks tehtud juba 2023. aastal. Tegemist oli omakapitali kaasamisega investeeringuteks, kus hübriidjaam oli üks projekt paljudest. Seal oli veel salvestuslahendus, Narva soojuspumbad jm investeeringud.
Tõsi, 2024. aasta rahastamisplaani see veel ei mahu, sest seal on meil prioriteet taastuvenergeetika ja pürolüüsitehas, aga tõenäoliselt investeerime juhitava gaasijaama rajamisse aastal 2025. Tegeleme investeeringutega selles taktis, mis on meile jõukohane.
Mis aga saab edaspidi põlevkivist, maavarast, mida omal ajal austavalt pruuniks kullaks nimetati?
Põlevkivi väärindamise fookus liigub vedelkütuste tootmisele ja selle valdkonna arendamisele keemiatööstuseks. Tänu ringmajanduse lahendustele väheneb põlevkivi osakaal järk-järgult näiteks vanarehvide ja jäätmeplastide kasutamise arvelt.
Hinnanguliselt jääb ka pärast 2030. aastat umbes kolmandik Eestis tarbitavast energiast rohkem või vähem põhinema fossiilkütustel, see on juhitava tootmisega energia osa. Kuidas me selle toodame?
Eesmärk on toota tarbimise mahus taastuvat elektrit ehk siis hinnanguliselt 8000 GWh aastas või kui tarbimine suureneb, siis mõnevõrra rohkem. Mida ise ära tarbida ei suuda, tuleb salvestada või eksportida. Kui taastuvenergiat pole, peavad muud jaamad võrku toetama. Praegu on raske hinnata, millised need jaamad täpselt võiksid olla. Need võivad olla gaasi-vesinikujaamad, aga kuna vähemalt praegu tekib talviti energiadefitsiit, siis usun, et meie moderniseeritud ja alternatiivseid energiakandjaid kasutavatel hübriidjaamadel on ka pärast 2030. aastat turul ruumi.
Põlevkivijaamad jääksid siis reservi?
Elering plaanib strateegilise reservi loomist, kuhu jääksid ka põlevkivijaamad, et nad oleksid hädaolukorra puhul kasutatavad. Nende ülalpidamine muidugi maksab. Praegu hangitakse selleks riigiabi luba, et võimsuse ülevalhoidmise eest energiatootjale õiglaselt tasuda.
Lisaks plaanib Elering korraldada hanke elektrisüsteemis sageduse hoidmise jaoks vajalike 10 minuti jooksul reguleeritavate tootmis- ja salvestusüksuste leidmiseks. Gaasi-vesinikujaamad sobiksid sellise vajaduse katmiseks hästi.
See on nüüd vaade suhteliselt ikkagi lühikesele perioodile, aga millised energiakandjad saavad domineerivaks kaugemas tulevikus?
Pikemas perspektiivis näeme, et vesinikul on selles roll. See oleks siis taastuvenergia abil toodetud nn rohevesinik, mille abil taastuvatest allikatest toodetud energiat salvestada ning kasutada seda tarbimistippudel, samuti tootmise ja tarbimise bilansi hoidmisel.
Kas põlevkivienergeetika hääbumine on teie jaoks pigem kergendus või tekkib oht, et tööd jääb vähemaks?
Põlevkivi tulevik seisneb keemiatööstuses, mitte energiatootmises – see on paratamatu. Omaniku ehk riigi poolt on meile pandud ülesanne põlevkivi kui toorainet väärindada ja selle väljund peitubki keemiatööstuse kaudu põlevkivile suurema lisandväärtuse andmises. Lihtsalt põletamine oleks muidugi lihtsam, aga oleme arvestanud, et seda jääb vähemaks ja asemele tulevad uued tehnoloogiad, mis seonduvad ka ringmajandusega, kus hakkame keemiatööstuse toorainena kasutama jäätmeplasti ja vanarehve ning vähendame sellega põlevkivi kasutamist.
Aga põlevkivi väärindamisega jätkame praeguste keemiatööstuse transformatsiooni plaanide kohaselt vähemalt 2050. aastani, kusjuures süsinikuneutraalsuse peame saavutama aastaks 2045. Selle hulka kuulub süsinikuheitmete kinnipüüdmine ja nendest e-kütuste tootmine. Ka elektrienergia tootmisse panustav vesinik on selle plaani üks osa.
Vesiniku tootmise üks suur eeldus oleks siis piisava koguse tuule- ja päikeseelektri olemasolu?
Jah, eesmärk on vesinikku toota taastuvelektrist, et see oleks nn rohevesinik.
See võimaldaks muu hulgas ka paremat tasuvust tuuleenergia tootmisse tehtud investeeringutele. Sest muidu juhtub nii, et kui tuult on palju, liigub elektri hind negatiivseks ja seda lihtsalt müüa ei oleks otstarbekas.
Samas oleks vesiniku suurtarbijaks ka keemiatööstus, sh see, mida Eesti Energia ise arendab. Samuti vajab vesinikku Narva ehitatav magnetitehas, aga näiteks ka väetiste tootmine jmt. Seega keemiatööstuse tulevik Ida-Virumaal oleneb paljuski vesiniku tootmise tulevikust.
Tuumajaam?
See on teine teema, selle üle võib arutleda, aga Eesti Energia praegu tuumaenergia valdkonnas ei tegutse.
Kas ja kuidas peaks riiklikult toetama roheenergia tootmist? Praegu Eesti riik pigem toetusi ei jaga ja loodab, et kui turule tuleb rohkelt rohelist energiat, siis tuleb siia ka suure energiatarbega tootmine?
See on poliitikute otsustada. Investorid otsivad paratamatult kindlust ja mõistlikud riigipoolsed otsused on selle juures olulised. Põhiline dilemma otsustajate ees seisnebki praegu selles, kas usume, et kõigepealt peab turul olema piisavalt rohelist energiat ja siis tekivad ka tööstustarbijad või vastupidi.
Ega ei ole mõistlik maksta energiatootmisele subsiidiumeid ja müüa siis see energia piiri taha. Piiri taga siis öeldakse, et me ei peagi tuuleparke ehitama, eestlased teevad need meie kõigi eest ära.
Kui toetusi maksta, siis nii, et need võimaldavad Eestis arendada konkurentsivõimelist tööstust. Aga kas toetusega või ilma, vajalik on saavutada mõistlikud majanduslikud kokkulepped riigi ja ettevõtjate vahel, vastasel juhul me 2030. aastaks seatud eesmärke ei saavuta.
Kui palju keemiatööstuse transformatsioon võiks kokkuvõttes vähendada põlevkivi kaevandamist?
See eeldab ikkagi põlevkivi kasutamist. Praegu ehitame ühte keemiatehast juurde ja selle mõte seisneb selles, et üritame hoida põlevkivi tarbimist varasemaga sarnasel tasemel, lihtsalt selle kasutamine energiatootmises väheneb, keemiatööstuses suureneb. Oma rolli mängib mastaabiefekt, sest kui tarbimine muutub väga väikseks, siis kaevanduste ja muu taristu ülalpidamine muutub ülemäära kulukaks ja kannatab tööstuse konkurentsivõime põlevkivikeemia turul. Ka VKG kaevandamise maht on umbes sarnane ja seda võibki pidada optimaalseks.
Milline pudelikael takistab plastide ja vanarehvide koospürolüüsi suuremas mahus rakendamist? Tehnoloogia selleks on ju TalTechis välja töötatud.
Rehvikasutuse osas oleme praegu masskasutuse lävendil ja suudaksime kõigi Balti riikide vanarehvid ära töödelda, eeldusel, et need on õigesti purustatud ja neist on metall eemaldatud.
Rehvide taaskasutamise eest keemiatööstuses saime ka Ida-Virumaa aasta rohepöörde tunnustuse, seal on töödeldavad kogused juba arvestatavad. Põlevkivi masspürolüüsi kompetents on Eestis maailma parim. See on efektiivne põlevkivi jaoks, aga iga uue komponendi lisamine muudab protsessi ja see omakorda võtab aega.
Plastide puhul näiteks tuleb leida nende optimaalne koostis, mis kasutusse suunata. Lisaks kaasneb sellega palju asjaajamist näiteks seoses keskkonnalubade ja keskkonnamõjude hinnangutega, sest tegemist on ju jäätmete käitlemisega. Seega mõjutavad asja edenemist peamiselt protseduurilised küsimused, mitte niivõrd tehnoloogia kasutusvalmidus.
Millist potentsiaali omab energiatootmises edaspidi biomass?
Püüame kasutada ennekõike jäätmepuitu, raidmeid ja muud väheväärtuslikku puitu, mis muidu jääks suure tõenäosusega metsa alla vedelema. Praegu seda turul pakutakse, ka hinnad on viimasel ajal langenud.
Praegu on biomassi osatähtsus 30% ringis, aga soovime seda suurendada. Samas suhtume sellesse ettevaatlikult, sest tulevik võib tuua CO2 kvoodi rakendamise ka biomassi põletamisele. Sellisel juhul ei erineks puidukütus meie jaoks põlevkivist, muutudes samuti energiaturul konkurentsivõimetuks. Juhtub see või mitte, aga selline risk on olemas. Sellepärast on ka uute hakkpuidul töötavate koostootmisjaamade rajamine praegu seotud suure riskiga ja pigem seda ei tehta.
Kui hapral pinnasel Eesti varustuskindlus ikkagi on, arvestades meie küllaltki nappe ühendusi muu maailma võrkudega ja kui keegi võtaks nõuks neid ühendusi rünnata?
Eesti välisühenduste maht ületab ligi 1,6 korda Eesti sisetarbimist. Oleme selle suhtarvuga Euroopa Liidus kindlasti esimese viie seas, võimalik et esimese kolme seas. Samas, ründed nende vastu on kriitilised ja peame olema nendeks valmis. Siin tuleb taas mängu kohapealsete juhitavate tootmisvõimsuste olulisus – näiteks kui võrku tuleb palju heitlikku tuuleenergiat, siis on väga vajalik, et meil on käepärast reserv, millega võrgus sagedust hoida. Kui meil välisühendust pole, peame selle ise tagama. Sellepärast on ka sagedusreservi tagamise jaamade turuletulek väga tähtis.
