Energiateemade vastu ka isiklikus elus innukalt huvituv Riigikogu liige Mario Kadastik leiab, et hüpliku taastuvenergiaga kaasnevad riskid aitaks tööstuse jaoks tasandada otselepingute sõlmimine taastuva ja juhitava elektri pakkujatega.
Riigikogus on viimasel ajal hakatud mõnevõrra agaramalt tegelema ka meie töötleva tööstuse ja energeetikasektori igapäevaste murekohtadega – lisaks sellele, et niikuinii on olemas majanduskomisjon, on nüüdseks loodud üsna arvuka liikmeskonnaga tööstuse toetusrühm, samuti põlevkivi, ringmajanduse, tuumaenergeetika, vesinikutehnoloogia, kosmosevaldkonna, metsanduse jt majandust puudutavate elualade toetusrühmad.
Kuna avalikkuses nende toetusrühmade tegevusest eriti laialt kuulda pole, siis näib, et kui nad ka teevad sisulist tööd, siis toimub see pigem n-ö telgitaguste kohtumistena huvigruppidega. Just selle tõttu on toetusgruppe kuluaarides hakatud nimetama ka lobigruppideks. Samas võiksid töögruppides ideaalis sündida üsnagi tulemuslikud ideed, sest üldjuhul moodustavad nende liikmeskonna inimesed erinevatest poliitilistest jõududest, keda selle konkreetse töö- või toetusgrupi raames seovad siiski sarnased vaated.
Rahvasaadikute ühised huvid on hea platvorm koostööks
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni ja majanduskomisjoni liige Mario Kadastik kuulub muu hulgas nii tööstuse toetusgruppi, kui juhib tuumaenergia toetusgruppi. Tema hinnangul on igal Riigikogus loodud toetusrühmal tegelikult arvestatav mõjuvõimekus.
„Töörühma liikmed saavad näiteks tulevaste eelnõude kohta ideid ja kontseptsioone omavahel läbi arutada, see on üks koht, kus nii koalitsioon kui opositsioon saavad konkreetseid teemasid spetsiifiliselt läbi arutada,” kirjeldab Mario Kadastik tööd toetusrühmades. „Töörühmades pole koalitsiooni ja opositsiooni vaheline joon nii selgesti tuntav ja saab konstruktiivselt keskenduda temaatilistele aruteludele. See on heas mõttes ühise asja eest seismine. Ja häid ideid saab niimoodi edasi viia.”
Ta tunnistab, et see, kui tulemuslikuks ühe või teise toetusgrupi töö kujuneb, sõltub suurel määral selle juhi aktiivsusest.
Toetusrühm saab tuua tööstuse teemad parlamenti
„Kindlasti kohtuvad iga sellise toetusrühma liikmed huvigruppidega, et aru saada, mis toimub n-ö põllul. Saades aimu, millised murekohad konkreetses valdkonnas domineerivad, on võimalik hakata mõjutama ka poliitika kujundamist,” räägib Kadastik. „Fookus on koondada inimesed, kes on mingist teemast aktiivselt huvitatud ning samas annab ka väljapoole parlamenti teada, kellega ühendust võtta ühe või teise teema osas.”
Viimasel ajal on aga meedias kõlama jäänud tööstuse esindajate seisukohad, milles ollakse ikkagi pigem kriitilised meie riikliku tööstuspoliitika suhtes. Kes ütleb, et seda poliitikat pole ollagi, kes leiab, et tootmisvaldkonda poliitilisel tasandil ei väärtustata, kes soovib näha pikka arengustrateegiat, kes heidab ette, et tööstusmaastik on ootamatute meelemuutuste tõmbetuules. Üks keskne telg selles kriitikatulvas läbib ka energeetikat.
Mario Kadastik märgib, et poliitilises vaates sõltub tööstuspoliitika kujundamine sellest, kuidas kõik osapooled suudavad jõuda mingile ühisele arusaamisele. Ta toob võrdluse suure laevaga, mille kursi muutmine ongi vaevarikas ja selleks kulub palju aega.
Mis aga puutub energeetikasse, siis Kadastiku hinnangul on energiavarustus töötleva tööstuse jaoks A ja O – tema sõnul näitab elu kujukalt ette, et riikides, kus leidub piisavalt stabiilset ja odavat elektrit, on ka suurem ja võimsam tööstus.
Esialgu klatib põlevkivielekter puudujäägi
Lisaks sellele, et Mario Kadastik on entusiastlik tuumaenergia Eestisse toomise pooldaja, jälgib ta agaralt ka enda energiatarbimist ja on seda meelt, et Eesti valis õige tee, kui otsustas NordPooli elektribörsiga liituda, sest kui tarbijad võivad osta elektrit ka börsiväliselt, siis ennekõike on börs vajalik riikidevahelise elektrituru stabiilsuse jaoks.
Nimelt on Kadastik veendunud, et kui meil poleks börsielektrit, oleksime praegusest märksa kehvemas seisus ja ka maksaksime oma igapäevase energiatarbimise eest üksjagu rohkem, sest meie energia tuleks enamikus kalleimast võimalikust allikast, mille koosseisus sisaldub kasvuhoonegaaside heitme komponent.
„Pärast CO2 kvootide kiiret hinnatõusu käesoleva kümnendi alguses tõrjuti põlevkivi energiaturult välja ja nii on Eesti elektriturg praegu ikka olulises defitsiidis,” nendib ta. „Ja ega ei ole oodata, et saastekvoodi hind stabiliseeruks. Ma ei imestaks, kui 2030. aastal maksab see juba 200 eurot tonni kohta praeguse 90 asemel. Sellepärast ongi väga tähtis energeetika transformatsiooni teostamine.”
Vähemalt lühiajaliselt pole meil muud võimalust, kui toota soodsa hinnaga päikese- ja tuuleelektrit, leiab Kadastik. Aga selle juures tuleb lahendada küsimus, kuidas toota või kust hankida energiat siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu.
„Üks võimalus on muidugi ühendused teiste riikidega, aga tahes-tahtmata peame ka ise baasvõimsust juurde tekitama. See aga ei saa olla midagi sellist, millega kaasneb tohutu CO2 heide. Kusjuures arvestama peab ka sellega, ükskõik, mille kasuks otsustame, et need on pika valmimisaja ja veel pikema tasuvusajaga projektid,” selgitab Mario Kadastik. „Lähema viie aasta jooksul juhitava võimsuse osas põlevkivile muid alternatiive eriti ei ole. Variant on salvestada, aga sellest niikuinii ei jätku ning nii jäävadki vaid gaasijaamad. Või tuumajaam, aga ka selle perspektiiv on minimaalselt kümme, reaalsemalt 15 aastat.”
Arendajaid motiveeriksid otselepingud tööstusega
Tema sõnul toob tuuleenergia turule volatiilsuse ehk kiire kõikumise ning seetõttu on oluline, et Eestis oleks kohapeal võtta stabiilset tootmisvõimsust. Saati, kui tahame, et meile tekkiks lisaks ka suure energiatarbega tööstust, mis tahab stabiilset elektrit.
„Kui meil on turul palju taastuvelektrit, siis on küsimus selles, kuidas see stabiilsus saavutada. N-ö päevasisese, kuni 12-tunnise, stabiilsuse saab tagada salvestusega, olgu selleks siis akupank või vesisalv või nende kombinatsioon,” räägib Kadastik. „See on koht, kus mina näen, et tuleks hakata sõlmima rohkem PPA-lepinguid – tuuleelektri tootjad ja salvestus pakuvad ühiselt tööstusele otselepinguid, mille läbi tagatakse tarbijale igal vajamineval hetkel kokkulepitud hinnaga elekter. Loomulikult koos kohustusega see kogus siis ka vastu võtta.”
Mario Kadastiku sõnul oleksid need turuvälised lepingud, mis annaksid ka tuule- ja päikeseparkide ja salvestite arendajatele kindluse investeerida ning uusi arendusi ette võtta.
Kadastik ei usu, et ainult börsihinnaga turul ehk nn marginaalturul osalemine energiatootjaid eriti motiveerib investeeringute tegemisel, sest sel moel oleks keeruline kapitalikulu (CapEx – Capital Expenditures) tagasi teenida, eriti kehtib see viimase hinna pakkuja kohta.
Näiteks kui hinna kujundajaks jääb kõige kõrgema hinnaga gaasijaam, siis saavad müügilt kasumimarginaali teenida kõik odavama pakkumise tegijad, aga mitte see gaasijaam.
Oluline küsimus – kuidas tagada investeeringu tootlikkus
Ebakindel on ka tuule- ja päikeseparkide olukord, sest kui gaasielekter ei pääse tihti turule, ei õnnestu ka neil oma marginaale saada.
Piltlikult öeldes tähendab see seda, et turg on täis üliodavat taastuvatest allikatest toodetud elektrit, mida kellelgi tarvis ei ole.
Sestap ei pea ta praegust elektrituru korraldatust pika tuleviku vaates kuigi jätkusuutlikuks. Kadastik nimelt leiab, et endistviisi jätkates peab uute tootmisvõimsuste rajajatele hakkama pakkuma riiklikke nn põrandahinna garantiisid, mis peaks tasandama turul müüdud elektrist kapitalikulude katteks vajakajäänud osa.
Lõppkokkuvõttes maksab selle kõik nii või teisiti kinni tarbija taastuvenergia tasude kaudu. Saame küll ehk odavama elektrihinna, aga taastuvenergia tasu kerkib praegusega võrreldes kordades, nendib Mario Kadastik.
Uuendused elektriturul – kas taas põhjus hinnatõusuks?
Lisaks tuleb tegeleda ka strateegilise reservi hoidmisega, et võrgus sageduse bilanssi tagada. Kui siiani tegi Venemaa seda meile sisuliselt tasuta, siis aasta pärast peame hakkama sellega ise tegelema ja taas kerkib küsimus, kes selle kinni maksab.
Otseselt muidugi teeb seda võrguoperaator ehk Elering, aga lõppeks jääb see ikkagi võrgutasu maksva tarbija kanda.
„Kõik see maksab ka tarbija jaoks, mistõttu siin oleks vaja nüüd läbi viia põhjalik arvutus, mis on meile sotsiaal-majanduslikult kõige soodsam,” ütleb Mario Kadastik. „Siin on lahtiseid kohti, millele ei ole lihtsaid vastuseid.”
Põlevkivi edaspidise kasutamise osas on Mario Kadastik seisukohal, et alates 2027. aastast tuleks Auvere jätta turule, ülejäänud põlevkivijaamad aga arvata strateegilise reservi hulka, mis tähendab, et vanad põlevkivikatlad ei osaleks tavaturul.
Edasi võiksime tema arvates rajada tuumajaama ning kui see valmis, suunata gaasijaamad strateegilisse reservi.
