Elektri hind moodustab tööstustoodangu omahinnas, aga ka muudes tegevuskuludes olulise osa ja kui see tõuseb kriitilise piirini, ehk on tublisti kõrgem kui naabrite juures, siis kaotab ettevõte oma sihtturgudel konkurentsivõime.
Eesti tööstusettevõtted aga just selle üle kurdavadki, et meie elektri hind on viimastel aastatel olnud paar korda kallim Soome hinnatasemest, kusjuures praeguste prognooside kohaselt näib, et kõik kolm komponenti (elektri hind, võrgutasu ja maksud), millest lõpphind koosneb, kallinevad lähitulevikus veelgi.
See sunnib kõiki tööstusettevõtteid oma tegevust ümber mõtestama, kel võimalik, hoiab kokku kust ja kuidas saab, toodab ise energiat, automatiseerib protsesse, koondab töötajaid, kel aga pole võimalik või on kõik need etapid juba läbi tehtud, haub äri sulgemise mõtteid.
Valitsus lubab tuuleprojektide realiseerumisel meile praegusest tunduvalt odavamat elektrit, ent Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg jahutab eufooriat ning ütleb, et odavat elektrit meil ei ole ja seda ka ei tule – alati kaasnevad energia tootmisega kulud ja alati peab keegi need kinni maksma. Ja maksjale pole see kunagi odav lõbu.
Hamburg märgib, et praegu töösolev riiklik energeetika arengukava (ENMAK 2035) ei käsitle elektri hinda, vaid räägib 2035. aastaks seatud taastuvenergia osakaalu sihtarvudest ja selle eesmärgini viivatest teedest. Eesmärki, et rohkem tuuleenergiat võiks justkui alla viia ka elektri hinda, peab aga ta liialt optimistlikuks, sest esiteks kaasnevad tuuleparkide rajamisega investeeringud, mis tuleb tagasi teenida, teiseks ei suuda nii väike turg kui Eesti niikuinii elektri börsihinda olulisel määral mõjutada.
Seega justkui nokk kinni ja saba lahti olukord. Uurisime ettevõtjatelt, milline on nende meelest elektri hinnataseme taluvuspiir ja mida saavad ettevõtted ise ära teha energiakulude vähendamiseks.
Aastast 1991 Eestis tootmisüksuseid omava, automaatika ja elektrifitseerimise vallas tegutseva ABB Balti riikide ärijuht Jukka Patrikainen märgib, et elektri hind on tööstuses alati märkimisväärne osa kuludest ja mõjutab tootmisettevõtte tegevuskulusid, sh toote omahinda, olulisel määral. Ta möönab, et võrdluses naaberriikide ja ka teiste Euroopa riikidega, torkab Eesti elektri hinna poolest silma ning seda mitte heas mõttes.
„Kui üks püsikulude komponent on niivõrd kõrge hinnaga, mõjutab see ettevõtete konkurentsivõimet ja seda just rahvusvahelisel turul,” iseloomustab Patrikainen. „Globaalsed ettevõtted võrdlevad riikide vahelist elektri hinda pidevalt. Oluline on teadvustada, et Eesti tööstuse kasv saab tulla välisturgudelt, kodumaine siseturg on liiga väike. Praegune elektri hinna tase seab Eesti ettevõtted selgelt ebasoodsasse positsiooni.
Elektri hind tuleb hoida naaberriikide tasemel
Konkurentsivõimelise hinnaga puhta elektri varustuskindluse tagamiseks on tema sõnul kõige olulisem toota Eestis rohkem elektrit kui riigi enda tarbimine seda vajab. Ta usub, et kui meil on nii palju elektrit, et seda jätkub ka naabritele müügiks, viib see alla ka elektrihinna.
„Hind, mida maksame Eestis elektri eest, ei tohiks olla kõrgem kui naaberriikides,” ütleb ta. „Riigil on vaja investeerida või toetada investeeringuid elektritootmisvõimsuste suurendamisse.”
Samas leiab Jukka Patrikainen, et kulude efektiivsemaks juhtimiseks ja kokkuhoiuks on meie enda käes ka üksjagu palju võimalusi. Nii on ka ABB üks strateegilisi teemasid energiaefektiivsus ja energiatõhusus, seda nii ettevõtte enda operatsioonides, aga ka selles, mida pakutakse klientidele. Kuna ABB pakutavad tooted toetavad just seda valdkonda, on see ettevõtte jaoks põhjalikult läbi mõeldud teema.
„Tuleb analüüsida, kas minu tootmises olevad masinad on kõige efektiivsemad ja mida saame ise ära teha selle jaoks, et see nii oleks,” selgitab Patrikainen. „Kõrgete elektrihindade ajal on masinaparki tehtud investeeringu tasuvusaeg väga lühike. Kas meil on korrektsed andmed selle kohta, kui palju energiat, sh elektrit, kulutame ja millised on kõige suuremad mõjutegurid?”
Lisaks tasub tema sõnul läbi mõelda, kui energiatõhusad on tootmishooned – näiteks nende küte, soojustamine, valgustus, hoonete tehniline seisukord jmt. Võimalusel tasub ehitada oma päiksepark ja investeerida ka energiasalvestusjaama. ABB ongi seda juhtmõtet järgides ehitanud oma tehnoloogialinnakusse Eestis kolm päikeseparki. Igal ettevõttel peaks tema arvates olema iga-aastane investeerimisplaan ja eelarve sellisteks tegevusteks. Kui juhtkonnal on pilt selge ja arenguplaan paigas, siis on lihtsam teha ka õigeid otsuseid. Igatahes on Patrikainen kindel, et targad investeeringud teenivad kiirelt tagasi.
„Riigil on vaja pikaajalist strateegia- ja investeeringute plaani,” kinnitab ta. „See peab olema valimisperioodidest lahus olev strateegiline tegevuskava.”
Poliitika suurendab maksu- ja halduskoormust
Tartus tegutseva mööblitootja Tarmeko juhatuse liige Jaak Nigul ütleb, et realiseeritud toodete kulust moodustab elekter koos võrgutasudega Tarmeko puhul umbes 4%, kusjuures tema kinnitusel on viimase nelja aastaga kulutused elektrile ligikaudu kahekordistunud.
„See 4% ei pruugi mõnele tunduda kuigi suur, kuid kui väiksema või keskmise suurusega tootmisettevõtte jätkusuutlik kasumlikkuse tase, mis võimaldaks ka investeerida, peaks olema vähemalt 10% käibest, siis kaks protsendipunkti kulude tõusu tähendab 10-protsendilise käiberentaabluse juures 20-protsendilist kasumlikkuse langust,” mõtestab Nigul suurte ja väikeste arvude seosed tööstusettevõtte tulu- ja kulubaasis lahti. „Ja väga paljude ettevõtete käiberentaablus jääb pigem alla kümne protsendi.”
Tema hinnangul on elektrikulude taluvuspiir eri ettevõtete puhul väga erinev, sõltudes ennekõike tegevuse energiamahukusest.
„Mida kaasaegsem, automatiseeritum tehas, seda suurem on selle elektrivajadus ja vaid neid innovaatilisi tehaseid meie valitsus siin ju näha soovibki,” räägib ta. „Usun, et enamik tehaseid on kasutusele võtnud kõik tehnilised lahendused, mis vähegi võimaldavad elektrit kokku hoida. Paraku ei sõltu ettevõtete rahvusvaheline konkurentsivõime vaid kulutustest elektrile.”
Eesti puhul peab Niguli sõnul arvestama mitmete asjaoludega, mida me muuta ei saa – meie asukoht Euroopa äärealal, kuhu imporditavate toormete ja kust eksporditavate kaupade logistika on oluliselt kallim ning kohalike toormete – põlevkivi, puit, turvas ja muld – nappus.
Eestil ei ole enam konkurentsieeliseid
„Viimased mitu valitsust on süsteemselt tegelenud ettevõtluse sisendkulude tõstmisega – maksudega on turult kõrvaldatud põlevkivil põhinev juhitav elektritootmine ja asendatud kallima impordiga, kunstlike raiepiirangute ja riigimetsa oksjonitega on saavutatud Euroopa kõrgeimad puiduhinnad, eksporditava põllumajandusturba kaevandamine tahetakse üldse lõpetada, maamaksu tõus kiireneb, ettevõtete kulutused bürokraatiale kasvavad igal aastal, haridussüsteem koolitab noori peamiselt erialadel, mida ettevõtlus ei vaja ning tööjõumaksud on kõrged,” loetleb Jaak Nigul. „Ei ole ime, et välisettevõtted müüvad siin oma investeeringuid maha. Eestil ei ole enam konkurentsieeliseid.”
Tema arvates ei ole ettevõtjal vahet, millise nimega maksuga või millise poliitilise kulutõusuga neilt täiendavalt raha ära võetakse, sest äravõetud raha ei saa niikuinii kasutada ettevõtte arenguks, töötajate palgatõusuks ega omanikutuluks.
„Ja kui siis selle maksuraha kulutamise efektiivsus on nii ebaselge ja küsitav, nagu viimastes riigieelarvetes kirjas, samas aga loed meediast rahandus- või kliimaministeeriumi jõulupreemiatest, hakkad paratamatult mõtlema, et kus on ettevõtja patriotismi piir,” arutleb Jaak Nigul.
Tööstus vajab energia varustuskindlust
Eesti suurim elektritarbija (keskmiselt 26 MW tunnis ehk 220 GW aastas) on haavapuidumassi tootev Estonian Cell, mis võtab 2,5% siin tarbitavast elektrienergiast. Ettevõtte nüüdne nõukogu liige Siiri Lahe, kes varem oli tosinkonna aasta jooksul tegevjuhtkonnas, märgib, et suure energiatarbega kapitalimahukas tööstus vajab oma majanduslikult tulemusliku tegevuse jaoks ettearvatust ja stabiilsust.
Paraku seda stabiilsust Estonian Celli investorid Eestist ei leidnud – kui 2006. aastal 150 miljonit maksnud investeering Kunda külje all käivitati, tuli aastas elektri eest maksta tunduvalt vähem kui praegu. Juba kuue aastaga kasvas energiakulu kaks ja pool korda, sest riiklikud maksud hakkasid jõudsalt kerkima 2008. aastal.
„Tööstus vajab 365 päeva aastas varustuskindlust süsinikuneutraalse energiaga, selle hind peab kõigis reguleeritud komponentides olema konkurentsivõimeline ja need reguleeritud tasud ja maksud peavad olema pikalt ettearvatavad ja usaldusväärselt arvutatavad,” rääkis Siiri Lahe jaanuaris toimunud energeetika ümarlaual. „Eestis on energiamahuka tööstuse osakaal võrreldes Euroopa edukate tööstusriikidega rohkem kui kaks korda väiksem. See tähendab, et kui suudaksime pakkuda tööstusele konkurentsivõimelise hinnaga puhast energiat, siis on sel puul majanduse seisukohalt rohkelt madalal rippuvaid vilju, mida noppida.”
