Eesti peab sisulisemalt ja tugevamalt kaitsma oma huve Euroopa Liidu tasandil, näiteks päevakajalise Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi (ETS) muutmisel.
Muret teeb ka Euroopa Liidu regulatsioonide siseriiklik kitsendamine. Selle puhul saab näiteks tuua õiglase ülemineku fondi määruse (välistatakse tegevusi, mille mõjul heitmed vähenevad oluliselt; seatakse maksimaalse toetuse piiranguid). Samuti riigile eraldatud CO2 kvoodi enampakkumise tuludest mahukate üksikprojektide välistamise. Kõik see vähendab Eesti (energeetika)ettevõtete konkurentsivõimet, eriti eksportivate ettevõtete oma.
Meil tuleb mõista tööstuse vajadusi, sest just tööstussektor aitas riigil kriisi üle elada. Samuti tuleb selgemalt arendada äärmiselt vajalikku tööstuspoliitikat. Jalgratast ei ole vaja leiutada, tuleb järgida konkurentriikide või lähiriikide tegevusi ja otsuseid, et olla samaväärses konkurentsipositsioonis. Meil on vaja eelkõige tööstusministrit, aga mitte väliskaubandus- ja IT-ministrit.
Euroopa Liidu 2021‒2027 eelarveperioodi rahastus tuleb suunata sinna, kuhu see on EL-i poolt ette nähtud või mis tekitab ka reaalset eesmärgistatud ja vajalikke muutusi majanduses, sest neil otsustel on märkimisväärne mõju järgmise viie kuni kümne aasta perspektiivis. Sisuliselt on küsimus Eesti tööstuse ja majanduse konkurentsivõime säilimises!
Kaasata tuleb pädevaid inimesi, kuivõrd poliitilised otsused ei ole alati mõistlikud, mida on praegu ka näha, sest otsused on kantud poliitilise profiidi lõikamise soovist. Samuti tuleb selgemalt ja eesmärgipärasemalt riigi tasandil koordineerida nii rohepöörde kui ka uue perioodi EL-i rahastuse protsessi, sest järjekordselt on tekkinud erinevad silotornid ja parem käsi ei tea, mida vasak teeb (näiteks õiglase ülemineku protsessi juhtimise koordineerimisel).
Välisinvesteeringute saabumise kolm eeldust
Välisinvesteeringute riiki toomiseks on vaja kolme põhieeldust. Esiteks konkurentsivõimelist maksusüsteemi, mis koosneb konkurentsivõimelistest maksumääradest, konkurentriikidega samaväärsest keskkonnatasude kulust ja maksuerandite lubamisest, sest selle tulemusel on tekkiv lisandväärtus suurem kui kogutav maks.Ühetaoline maksusüsteem ei ole juba ammu EL-is asi, mille üle uhkust tunda.
Teiseks on vaja kvalifitseeritud tööjõudu ehk selgepiirilisemat riigi haridustellimust vastavalt ühiskonna vajadustele ja kolmandaks soodsaid energiahindu tootmissisendina. Riik peab mõistma, et kui neid eeldusi ei suudeta täita, siis on meie majandusstruktuurile mõju avaldavate välisinvesteeringute saabumine kas raskendatud või suisa olematu. Vaja on investeeringuid, mille mõju oleks majandusstruktuuri läbiv. Teisisõnu ‒ ainult tööjõumaksud ei tekita samaväärset mõju kui laialdaste väärtus-, tootmis- ja tarneahelate olemasolu Eestis.
Kas meid võib oodata ees elektri defitsiit?
Veel üks oluline teema ‒ Eesti varustuskindluse ja energiajulgeoleku tagamine. Süsteemihaldur ei soovi paljudel juhtudel võtta süsteemiteenuseid turult, vaid korraldab neid ise, seejuures korralikult põhjendamata, miks süsteemiteenuseid ei saa turuosalistelt osta. Samuti on raske aru saada varustuskindluse standardi kehtestamise sisust ja äkki ilmunud turutingimustel juhitavate tootmisvõimsuste olemasolust (1000 MW) kuni 2030. aastani.
Kas varustuskindluse tagamine on pikemas perspektiivis Eestis probleem, mida süsteemihaldur tahab avalikkuse ees pisendada?
On võimalik, et desünkroniseerimisega kaasneb Balti riikide elektrisüsteemi saarestumine ja sunniviisiline elektrienergia tarbimise vähendamine ehk elektrienergia defitsiidi tekkimine, mille majanduslikud kahjud võivad olla hoomamatud. Energiajulgeoleku seisukohast oleme muutunud elektrienergiat eksportivast riigist elektrienergiat importivaks riigiks ja astunud vastu seaduspärasusele, et oma juhitavaid tootmisvõimsusi omavas riigis on elektri hind eelduslikult alati soodsam.
