Küsimustele energiapoliitika osas vastas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar.
Millised on Euroopa Liidu ja Eesti energiapoliitika väljakutsed ja võimalikud arengusuunad lähema kümne aasta jooksul?
Järgmist kümnendit hakkavad kõige rohkem mõjutama Euroopa energiapoliitikas seatud kliimaeesmärgid ja nende saavutamine. Liigume edasi elektri- ja soojatootmise süsinikuheite vähendamisega. Kindlasti ootavad suuremad muutused ees ka transporti. Märksõnad on suurem elektrifitseerimine ja sektorite omavaheline parem integratsioon.
Jätkuvalt on fookuses Balti elektrisüsteemide integreerimine Lääne-Euroopa võrguga aastaks 2025. Teeme neid samme, pidades silmas vajadust tagada igal hetkel tarbijate varustuskindlus ja majanduse konkurentsivõime.
Uue Euroopa Komisjoni eestvedamisel on käivitumas arutelud, kas EL-i 2030. aastaks seatud vahe-eesmärgid liikumisel kliimaneutraalse majandusmudeli suunas aastaks 2050 on piisavad või on vaja neid suurendada. Eesti puhul saame öelda, et oleme oma eesmärkide seadmisel olnud realistid, võttes arvesse nii Eesti eripärasid kui ka reaalselt saavutatavaid tulemusi. Taastuvenergiale üleminekul paneme võrdset kaalu nii kohalikele taastuvatele biokütustele kui ka headele tuuleoludele. Arendame ka sektoritevahelist integratsiooni viisil, kus ühe sektori väljakutsed on võimaluseks teise sektori probleemide lahendamisel – näiteks kasutame põllumajandussektori heitmeid transpordisektoris.
Millised on nende väljakutsete ja arengusuundade kolm suuremat ohtu ja võimalust Eestile?
Järgneva kümnendi jooksul toimuvad Eesti energiamajanduses suured muudatused nii tootmises kui ka tarbimises. Eestis on vaja otsustada, millised on kõige kuluefektiivsemad valikud. Nii kodanikele, et tagada soodne elektri hind, ja samaaegselt luues pikaajaliselt ettenähtav stabiilne ja ennekõike turupõhine investeerimiskeskkond taastuvenergia arendamiseks. Nende kokkulepete saavutamiseks ei ole palju aega, vaja on teha olulisi valikuid, kuna rahastus ja tegevused peavad algama juba praegu. Kiirustamine tundub aga kaasatavatele mõistmatuna ja soodustab vastandumist. Kahjuks sellistel hetkedel valikute ja otsuste mittetegemine mõjutab meie riigi heaolu mitte aastateks, vaid aastakümneteks. Rahvusvaheliselt on Eesti jaoks suur võimalus võtta mere-energiavõrgu kontseptsiooni arendamises teiste Läänemere riikide kaasaja roll, sh BEMIP-i (Baltic Energy Market Interconnection Plan) koostööformaadis. Ka rohetehnoloogiate arendamine, sh tarkade võrkude loomine on Eesti võimalus end positsioneerida energeetikavaldkonnas.
EL-il on liikmesriikide majanduste toetamiseks taaskäivitamise fond ja kliimaeesmärkide saavutamiseks õiglase ülemineku fond. Mida nende fondide rahaga on plaanis Eestis teha?
Õiglane üleminek fossiilsete kütuste töötlemisega ajalooliselt tegelenud piirkondades on kindlasti laiem kui üksnes energeetika. Sektori ettevõtted peavad otsima võimalusi tegevuste ümberprofileerimiseks. Riigina peame looma nende fondide abil kindluse, et ettevõtete uued tulevikukindlad lahendused ja investeeringud jääksid ja tuleksid just Ida-Virumaale. Tuleviku elektrisüsteem on järjest detsentraliseeritum ja Ida-Virumaa roll energeetika keskusena mõnevõrra väheneb. Uuemad olemasolevad elektrijaamad jäävad varustuskindlusesse panustama ilmselt veel kauaks, kasutades selleks teisi kütuseid põlevkivi kõrval ja tulevikus ka selle asemel.
Energeetikas tähendavad muutused pikka teed, mistõttu alustada tuleb varakult. Seega kui me ei otsusta lähiaastatel, sh ei alusta tegevuste ja investeeringutega, oleme viie aasta pärast lootusetult hiljaks jäänud, kuna võimalusi enam ei ole. Seega on ülioluline, et õiglane üleminek looks piirkonna ettevõtetele ja inimestele uusi võimalusi töökohtadeks ja investeeringuteks.
