Energia trilemma tulevikus – just niisugust nime kandis inseneritudengite korraldatud TalTech Energy Conference´i paneeldiskussioon, kus tähelepanu keskpunktis oli energiatootmise korraldus Eestis ja valdkonna järelkasv.
Osalesid elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi direktor Ivo Palu, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsler Timo Tatar ning ABB andmekeskuse lahenduste portfelli haldur Danel Türk. Modereeris Anet Marii Paumets.
Kuidas on viimased aastat muunud energeetikavaldkonda?
Ivo Palu: Valdkond areneb väga kiiresti. Energeetikahariduse vaatepunktist rääkides vajame rohkem tublisid lõpetajaid, kes suudaksid teha tarku otsuseid. Ehk saaks Eestis suurema arvu pädevate otsustajate toel nii mõnegi otsuseni kiiremini jõuda. Vaatamata kõrgetele palganumbritele ei ole elektroenergeetika eriala piisavalt populaarne, siin on vaja tööd teha nii ülikoolis kui ka ettevõttete poolt, kes saavad omalt poolt kaasa aidata ja üliõpilastele põnevaid väljakutseid pakkuda. Taastuvenergia valdkond vajab praegu senisest rohkem spetsialiste.
Timo Tatar: Täna ollakse arusaamisel, et taastuvenergia tootmine on kõige soodsam energiatootmise viis. Valikud on siin langenud ja otsused tehtud. Energiavaldkonnas on seega käes kiirete muutuste aeg: käivitunud on pikalt oodatud ja ettevalmistatud investeeringute laine. Paljudel hoonetel on päikesepaneelid, rajatakse päikeseparke ja loodan, et varsti näeme, kuidas sarnane trend on käivitunud ka tuuleparkide osas. Viimased aastad ongi möödunud selle muutuse ja kaasnevate investeeringute ettevalmistuse tähe all. Nüüd peame mõtlema, kuidas liigume edasi, et meil oleks piisavalt ka juhitavaid elektrijaamu, sest vajame juhitavaid võimsusi. Õige tasakaalu leidmine on väljakutse.
Danel Türk: Jah, aastal 2000 öeldi, et energeetikas on vaid 10% maailma ressurssidest, täna ei möödu päevagi, mil inimesed ei räägi energia hinnast või elektriga seotud probleemidest. Maailm on nii kiiresti muutunud, et enne koroonapandeemiat ja ka pooleteise aasta eest tehtud ennustused enam ei kehti. Palju on muutunud tarbimine: kui täna tulevad ühte laadimiskohta kokku kolm Porschet ja laevad täisvõimsusega, siis nende tippvõimsus on sama, kui mõnel väikesel kaubanduskeskusel ehk et tarbimine võib võrgus palju ringi liikuda. Eestis on nüüdseks ka palju taastuvenergiat, päikesepaneelide buum on sellele kaasa aidanud, oleme selles vallas kuuendal kohal Euroopas. Kõik muutused on olnud hästi kiired.
Hea näide on ka andmekeskused – koroonaga seoses kõik läksid internetti ja maht kasvas ca 12 korda. Samal ajal tööstustes kasutatakse efektiivseid seadmeid ja energiatarbimise kasv oli seal minimaalne, tarbimine hoitakse võimalikult madal.
Otsused tuleb teha ka tulevikus selle põhjal, mis tundub mingil hetkel mõistlik ja toimiv lahendus, peab olema erinevaid strateegiaid, mille vahel valida.
Kuidas siis valdkonda tudengeid juurde saada ja kuidas saaksid ettevõtted olla tudengitele atraktiivsemad?
Ivo Palu: Me oleme ellu kutsunud projekti „Tudeng tundi“ – räägime meie erialast ja valdkonna väljakutsetest gümnaasiumiõpilastele, et meile tuleks õppima järgmised tudengid. On ettevõtteid, kes projekti toetavad, nad on valmis muutust toetama ja ellu viima. Kutsun siinkohal üles nii koole kui ka ettevõtteid projektiga kaasa lööma, sest nii anname noortele teadmisi olulisest valdkonnast ja ettevõtete vaatest saab toetada seda, et järelkasvu tuleks piisavalt peale. Samal ajal pakub see algatus meie tudengitele võimaluse lisasissetuleku teenimiseks.
Lisaks vaatame praegu tõsiselt otsa oma õppekavadele: elektrifitseerimise tempo on kiireks läinud. Kõik, mis puudutab tarbimist ja selle nutikaks muutmist, vajab tähelepanu. Kombineerides taastuvaid energiaallikaid ja tarbimise juhtimist, tekib tegutsemisele siht.
Kuidas saaksime luua suuremat stabiilsust?
Timo Tatar: Väga oluline märksõna Ivo Palu jutust on elektrifitseerimine – see on üks praeguse aja oluline teema ja tähendab praeguses hetkes ühtlasi ka energiatõhususe suurendamist. Tulevikus kasutame rohkem elektrit, aga ilmselt vähem primaarenergiaallikaid ja -kütuseid, seega elektrifitseerimine aitab ka riigil muutuda efektiivsemaks.
Samal ajal peame mõtlema ka energiajulgeolekule ja varustuskindlusele. Eriti viimase aasta Ukraina sündmuste taustal on energiajulgeolek väga oluline, seega peame igas arengus otsima tasakaalu ja läbi mõtlema ka riskistsenaariumid. Mulluste sündmuste tõttu tuli näiteks kogu gaasi tarneahel ringi kujundada. Energiajulgeoleku vaatest on kantud ka desünkroniseerimise projekt. Vajalikud taristuprojektid on juba töös ja ehituses, et saaksime kauaoodatud ümberlülituse Mandri-Euroopa süsteemi pigem veidi varem.
Danel Türk: Energiajulgeolek on oluline teema. Kui võtta lihtsalt Excel ja liita tulevikuks vajalikud suurused, näiteks elektriauto laadimine, soojuspump jne, siis võib jõuda järeldusele, et igal majal peaks olema 100 amprit peakaitse. Õnneks ei ole päris nii: saab panna seadmed suhtlema, laadida sel ajal, kui on kasulik, kui on võimsust. Selleks on olemas targad vahendid ja lahendused ning tasub tulla ülikooli ja seda õppida. Eestis tehakse arendustööd, on start-up´e, kes on juba kaugele jõudnud, tegeletakse sagedusmuundurite ja muude süsteemide arendamisega. Niisugune optimeerimine aitab lahendusi leida ning aitab kaasa ka energiajulgeolekule.
Kas olete nõus arvamusega, et ainult taastuvenergiaga saaks Eestis hakkama?
Ivo Palu: Pigem ei. Aga eks küsimus on ka selles, et kui alternatiive ei ole, saame hakkama.
Timo Tatar: Arvan ka, et pigem ei. Kui aga võib lisada nüansse, siis võib-olla õnnestuks see lokaalselt juhul, kui on väga hea ühendus naaberriikidega laiemas süsteemis.
Danel Türk: Olen ka pigem kahevahel. Inglismaa on palju meretuuleparke ehitanud, ka Šotimaa on 100% tuule ja päikese peal. Üheselt vastust siin ei ole. Aga kui arvestame, palju on tulnud juurde päikeseenergiat, ja et meil on ühendused naaberriikidega, siis see ei ole võimatu.
Kas olete tuumajaama poolt või vastu?
Timo Tatar: Olen pigem tehnoloogianeutraalne. Kui võtame kliimamuutustega võitlemist tõsiselt, siis pole meil luksust valida, kas eelistame sefiiritorti või beseekooki, vajame kõiki vahendeid ja valikuid. Kindlasti ei peaks Eestisse rajama esimest omataolist tuumaelektrijaama, aga neljandat või viiendat omataolist erainvestorite huvi korral ei välistaks. Sest juhitavaid võimsusi on meil vaja.
Ivo Palu: Tuumajaama asukohast rääkides ei tasu taandada küsimust vaid Eesti asulale, vaid suuremale piirkonnale, näiteks kogu Baltikumile, sest oleme elektriliselt ühes katlas. Elektriliselt ei ole vahet, millises liini otsas on tuumajaam, kui liin läheb Eestist Lätti või Leetu. Peab mõtlema, kuhu on lihtsam ehitada? Kus on olemas kogemus? Medali teine pool on ka see, et on vaja kaaluda ja tõestada kõiki aspekte – üks on puhtalt elektriline osa, tegemist on ju soojuselektrijaamaga. Teisalt peame täpselt teadma, mida meie sellest võidame ja läbi peab kaaluma ohutuse küsimused – hetkel on Ukraina tuumajaamas toimuv pea iga uudistesaate üks osa, me ei kuule, et mõnel teisel kütusel töötavast elektrijaamast oleks sama palju juttu kui tuumajaamast.
Kuidas taastuvenergiatootjad saavad tulevikus ka toetuseta hakkama?
Timo Tatar: Suurepäraselt.
Danel Türk: Omal ajal oli lihtne arvutus, et kui päikesejaam ehitati 20 aastaks, siis esimesed viis aastat maksti pangale intressi tagasi, 10 aastat maksti varustuse eest ja paar aastat teeniti midagi. Toetus on iga uue asjaga vajalik ja Eesti meetmed on näidanud, et kasv tuli. Täna paljud saavad juba ise hakkama ja tulevikus saadakse veelgi paremini hakkama, vaadates, kuidas on efektiivsus tõusnud ja kuidas paneelid on arenenud.
Millele toetub innovatsioon energeetikas?
Danel Türk: Eks muu hulgas toetub ka üliõpilastele. Kui täna vaatame, mis on viimase viie aasta arengud, kui võtame jõuelektroonika ja UPS-süsteemid, siis viie aasta eest oli nende efektiivsus 95–96%, täna räägime uutest süsteemidest, mis on 97–98%: 10 megavatise tööstuse UPS-süsteemidega võib see 2% anda seadmete eluea jooksul 2–10 miljonit dollarit kasu. Kui räägime, kas tasub investeerida selle 2% nimel, siis jah. Kõik areneb kiiresti, arenevad ka energiasalvestussüsteemid patareide näol. Eesti insener on päris heal tasemel, vaadates start-up´e, ideid.
Milline peaks olema kaasaegne elektroenergeetika õpe, et jõuaksime innovatsiooniga kaasa minna?
Ivo Palu: Probleemipõhises õppes peaks proovima tegeleda teemaga algusest lõpuni. Näiteks meretuulepargid: et on oskus planeerida, on liitumispunkt, kaablid, on vaja teada, mis hinnaga turule tulla, on vaja tasuvusaegu, on vaja teada, mis komponendid on tuuliku sees, kuidas labasid pööratakse, kuidas diagnostikat teha – selle suure terviku suudame õppekava mõistes erinevateks aineteks muuta.
Peame otsima igas ahelas, kas ja kus saame näiteks Danel Türgi poolt osutatud 2% võitu saada – hind madalam, tellimused üles, materjali vähem jne. Niimoodi iga komponendiga töötades tekib eelis ja suudame luua innovatsiooni.
Oleme teadustöös maailmas mitmes kohas tipus, aga kohalikke õpilasi, doktorante vajaksime rohkem.
